Minu esimene kord laigulises vormis...

Kella kümneks olid kõik inimesed kogunenud ja algas informatsiooni jagamine ning esimesed ettevalmistused. Ennelõunane aeg kulus minul kohanemiseks. Jälgisin, kuidas kõik teised teadsid juba väga hästi, mis neid ees ootab ja mida saab ettevalmistada, kasutati palju minu jaoks tundmatuid väljendeid ja lootsin vaid, et päeva lõpuks saan ka mina nendest aru.

Nagu ikka kombeks oli söögi tegemine Naiskodukaitse õlgadel, olin hea meelega köögitoimkonnas, sest toidu tegemine pole minu jaoks võõras. Minu lootus olla toidu tegemisega sina peal oli viga, ega siis toit ei valmi traditsioonilisel elektripliidil ja praeahjus, ikka puudega köetavas välikatla. Natuke meeste jõudu ja naiste nutikust ning sai ka katel tööle ja toit sellel maitsev. Peale lõunat algas aga kõige raskem osa ja seda just füüsiliselt. Kella kolme paiku saabusid Jõhvist autod, mis olid täis formeerimis varustust. Kogu varustuse kandsime autodest siseruumidesse, kus siis algaski järgmisel päeval RÕK formeerimine.

Kui arvasin, et nüüd on raske töö tehtud siis ka seekord eksisin, sest nüüd hakkas raske vaimne töö, et paigutada kõik need asjad ühte väiksesse ruumi loogilisse järjekorda. Kella kaheksa paiku oli kogu varustus paigutatud ning vältimaks igasuguseid probleeme järgmisel päeval tehti läbi ka „peaproov“, peaosas meie meeskonnaülem Iive Rohtla, kuna kõik õnnestus, saime lugeda oma päeva lõpenuks.

Järgmise päeva hommikul kogunesime juba varakult staapi, et valmistada koos kerge hommikusöök ja vaadata veel selge pilguga kõik üle.

Esimesed agarad formeeritavad olid kohal juba kella kaheksast hommikul, kuid neil tuli veel oodata, sest ametlikult hakkas vastuvõtmine kella üheksast.

Mina kuulusingi vastuvõtugruppi ja töö seisnes selles, et kõik tulijad tuli kõigepealt sisse registreerida, see tähendas allkirjas võtmist ja formeerimis varustuse nimekirja andmist ning kui formeeritavad olid vastuvõtu läbinud, suundusid nad varstust kätte saama.

Kui ettevalmistus aeg oli pikk ehk terve eelmine päev siis kogu formeerimis protsess ise oli väga kiire ja tõhus.

Kella üheteistkümneks olid kõik mehed formeeritud ja meil algas ülejäänud varustuse kokku panemine ning laadimine uuesti autode peale, sellega jõudiski lõpu meie teine päev.

Kui 21. oktoobri hommikul ei teadud ma midagi ja tundsin, et olen rohkem koormaks kui abiks, siis teise päeva lõpuks tunnen, et teeksin seda kindlasti veel ja jagan heameelega oma kogemusi teistega.