Materjale relvaatesteerimise meditsiiniülesandeks

Kuulihaavade põhitunnused:

1) eri pikkuse ja kujuga haavakanali olemasolu;

2) purustatud ja kärbunud koetükikesed ning võõrkehad haavas;

3) verejooks;

4) šoki võimalik tekkimine.

Hea teada:

1) Mitteläbitungiva kuulihaava puhul jääb kuul kehasse. Sel juhul on olemas kuuli sisenemisava ja haavakanal, kuid puudub väljumisava. Siseelundite ja luude vigastused on samasugused nagu läbitungiva kuulihaava korral.

2) Kuulihaavad tuleb lugeda rasketeks, sest sageli kaasnevad nendega luumurrud, luude killunemine ja väliselt mittenähtavad veresoonte, närvide ning siseelundite purustused.

1. Esmaabi põhivõtted laskevigastuste puhul

Need võtted kehtivad iga võimaliku laskevigastuse korral.

1) Vabasta haava piirkond riietest.

2) Tee haav nähtavaks.

3) Alati otsi ka teist haava (kuuli sisenemis- ja väljumisava).

4) Ära hakka haavast eemaldama võõrkehi ega haava puhastama.

5) Verejooks sulge algul sõrmega (käega) surudes ning seejärel pane haavale rõhkside; žgutti kasuta ainult äärmisel vajadusel. Samal ajal tõsta jäse üles.

6) Väldi lisanakkuse viimisest haava. Selle vältimiseks kasuta haava sidumisel steriilset sidet või puhast linast riiet.

7) Tee haavale side. Pärast sideme tegemist kontrolli jäseme kaugemal osal pulssi veendumaks, et side ei saanud liiga tugev.

8) Pööra tähelepanu šoki vältimisele

9) Kata haavatu soojalt nii alt kui pealt

10) Pane haavatu lamama, taga talle rahu ja julgusta teda.

2. Šokk laskevigastuse puhul; abistaja tegevus

Šokk on laskevigastuste korral väga kiire tekkima, sest üldjuhul võib tekkida suurem verekaotus. Mõistena on šokk vereringe häire, kus veri ei liigu ringi piisavalt ja organismil tekib hapnikuvaegus.

Šoki tunnused:

1) kiire ja nõrk pulss

2) külm ja kahvatu nahk, kahvatulillad-sinakad huuled

3) külm higi

4) nõrkus ja rahutus

5) janu

6) hingamine on pindmine ja kiire

7) võib tekkida iiveldus ja oksendamine

8) teadvusehäired

Abistaja tegevus:

1) Vabasta hingamisteed, sulge suuremad verejooksud

2) Vabasta haavatu pigistavatest riietest või lõdvesta nende survet kaela ja rindkere ümber ning vöökohas (ava nööbid, püksirihmad, eemalda jalanõud, sõrmused, kellad)

2) Pane kannatanu lamama ja tõsta jalad kehast kõrgemale (šokiasend). Jalgade alla võib panna kõike, mis kätte satub – puunotid, seljakott, riided jne.

3) Kata kannatanu soojalt, kui vähegi võimalik, siis kata ka kannatanu seljaalune, sest maapinnast õhkub üsna palju külma.

4) Janu korral ainult niisutada kannatanu huuli, sest võib olla oht, et ta hakkab oksendama.

3. Esmaabi laskevigastuste puhul jäsemete piirkonnas

Jäseme kuulihaava korral võivad luumurru tunnused olla varjatud pehmete kudede purustuste tõttu. Seetõttu tuleks võtta jäseme laskehaava nagu lahtist luumurdu (on olemas haav). Šoki tekke tõenäosus, eriti reieluumurruga kaasneva kuulihaava korral, on suur.

Kindlad luumurru tunnused laskehaava korral:

1) võimetus jäset liigutada

2) jäseme kuju muutumine luumurru piirkonnas, jäseme pikkuse muutumine või jäseme ebatavaline asend (võrdle terve jäsemega)

3) jäseme kompimisel luuotste nihkumine või krigisemine.

Mida teha:

1) Peata verejooks

2) Seo haav (nii kuuli sisenemis- kui ka väljumisava).

3) Fikseeri jäse:

a) seo käsi (kolmnurkrätikutega) rindkere külge

b) seo luumurruga jalg terve jala külge (kolmnurkrätikutega)

Kokkupuutuvad luud ja jäsemetevahelised tühimikud polsterda pehme materjaliga - kui luud on tugevalt teineteise vastas, on see ebamugav ja valus (nt jalgu fikseerides pane hüppeliigeste ja põlvede vahele pehmendused).

Kui sidemed on liiga tugevasti tehtud, siis tekib vereringe häirumine ja kasvav turse.

4) Kui võimalik, tõsta fikseeritud jäse verejooksu ja turse vähendamiseks kõrgemale.

5) Šoki vältimiseks tõsta üles mõlemad jalad (nii terve kui ka haige).

6) Jahtumise vältimiseks kata haavatu soojalt nii alt kui pealt.

7) Rahusta haavatut.

4. Esmaabi laskevigastuste puhul kõhu piirkonnas

Kõhu kuulihaava tunnused:

1) tugev kõhuvalu, mis võib järsku muutuda talumatuks

2) verejooks

3) haavast võivad sooled välja tungida

4) haavatu oksendab kohvipaksu sarnast vedelikku

5) kõhulihased on tugevas pinges

6) esineb tugev nõrkus, iiveldus ja janu

7) võib kujuneda šokk.

Mida teha:

1) Pane haavatu selili lamama, jalad põlvedest painutatud (põlveliigese alla aseta tugi).

2) Sulge verejooks ja seo haav. Verejooksu peatamiseks kasuta hästi imenduvat rõhksidet.

3) Juhul kui haavatu oksendab, keera tema pea küljele.

4) Oksendamise ja köhimise ajal toeta käega haavatu kõhusidet (haava piirkonda)

5) Kui haavatu kaotab teadvuse, keera ta stabiilsesse külgasendisse ja toeta tema kõhuhaava.

6) Ära anna haavatule süüa ja juua, vaid vajadusel niisuta huuli.

7) Väldi šoki kujunemist.

'

 '

Stabiilsesse külgasendisse panemine:

1) Pane haavatu pikali kõvale pinnale. Pane haavatu endapoolne käsi tema tagumiku või külje alla.

2) Tõsta endapoolne jalg konksu (põlvest kõverdatud) ja aseta jalalaba teise jala põlveõndlasse (see hoiab jalga ära vajumast).

3) Aseta haavatu teine käsi tema rinnale või kaela peale.

4) Tõmba haavatut õlast ja puusast (alati võta kinni riietest!) enda poole kuni ta on külili.

5) Tõmba enne külje all olnud käsi välja ja jäta konksus asendisse. Enne rinnal olnud käsi säti haavatu põse alla (käeselg on põse all) ja tõmba suu lahti.

6) Vajadusel säti jalgade asendit.

Kui kõhuhaavast on väljunud sooled, sulge haav järgmiselt:

1) Ära puuduta haavast väljunud soolestikku käega.

2) Kata soolestik suure puhta kilega (või linase riidega, marliga). Selle peale aseta soojust hoidev riidest isolatsioonikiht (näiteks särk vms käepärane vahend), mis kinnita sidemega ümber kõhu või kinnita kleepsidemega naha külge.

3) Soolestiku katmiseks ei ole soovitatav kasutada fooliumit, sest selle teravad servad võivad soolde haava lõigata.

5. Esmaabi laskevigastuste puhul rindkere piirkonnas

Rindkere kuulihaav võib olla läbitungiv või mitte läbitungiv. Mõlemal juhul purustab kuul kopsukelme välis- ja siselestme, mille tõttu tungib õhk kopsukelmeruumi, täidab selle ning surub kopsu kokku. Tekib õhkrind, mis on eluohtlik seisund, sest haavatut ähvardab lämbumine.

Rindkere laskehaava ja õhkrinna tunnused:

1) tugev valu rindkeres

2) erutusseisund

3) pinnaline hingamine

4) hingamispuudulikkus ja lämbumistunne

5) sinakad huuled ja küüned

6) haavatu köhib välja heledat vahutavat röga

7) sissehingamisel on rindkerehaava kohal kuulda õhu sisseimemise heli

8) väljahingamisel väljub rindkerehaavast mullidena verist vedelikku, võib kuulda vilinat

9) šokk.

Mida teha:

1) Esmalt kata rindkerehaav kiiresti käega kinni. 

2) Kata rindkerehaav kiiresti õhukindlalt. Selleks on kaks võimalust :

a) kile või fooliumiga, kile servad kinnita nahale kleepsidemega selliselt, et üks nurk jääks avatuks õhu väljalaskmiseks (töötab klapina);

b) kile ja kleepsideme puudumisel aseta haavale väljahingamisfaasis mingi teine õhku läbilaskmatu materjal ning selle peale tee rõhkside, mis fikseeri ümber rindkere. Haavapoolne käsi seo kolmnurkse rätikuga kaela. Juhul kui rindkeres on nii kuuli sisenemis- kui ka väljumisava, tuleb sulgeda mõlema haava avaused.

3) Pane haavatu poolistuvasse asendisse, kere kallutatud vigastatud küljele.

4) Väldi šoki kujunemist.

5) Teadvuse kaotamisel aseta haavatu stabiilsesse külgasendisse, vigastatud rindkere allpool.

6) Transpordi haavatu kiiresti haiglasse.

Juhul kui rindkerehaav on suletud õhku läbilaskmatu rõhksideme või kilega (klapp ei tööta) ja kopsuhaava kaudu tungib õhk kopsukelmeõõnde juurde, tekib seal ohtlik ülerõhk ja õhkrind.

Rõhkõhkrinna tunnused:

1) kiiresti süvenev hingamispuudulikkus

2) tekib südametalituse puudulikkus, millele viitavad kiire nõrk pulss, vererõhu langus ning huulte ja küünte sinakus

3) kaelaveenid on tursunud

4) trahhea ehk hingetoru on kaelal nihkunud terve rindkerepoole suunas

5) rindkerepooled ei liigu ühtlaselt

6) vigastatud rindkerepooles on hingamiskahin nõrgenenud

7) šokk.

Esmaabi rõhkõhkrinna korral seisneb hermeetilise kile ja rõhksideme eemaldamises haavalt ning selle asendamises kleepseotud (teibitud) kilega, mille üks nurk on jäetud avatuks ning töötab õhu väljalaskeklapina.

6. Haavatu elustamine

Enne elustamist tuleb haavatu panna kõvale pinnale lamama (põrand, maapind), kontrollida teadvusetust, pulssi ja hingamist. Lisaks sellele tuleb endalt ära võtta segavad esemed – sõrmused, ketid, käevõrud, käekell jms.

Teadvusetus – haavatu ei reageeri valjule kõnele, valuvõtetele (nt põskede näpistamine)

Pulss – pulssi tuleb katsuda unearterilt, ükskõik, kummale poole kõrist vajutada kahe sõrmega (nimetissõrm ja keskmine sõrm). Pulsi olemasolul on tunda tuksumist.

Hingamine – 1) Asetada enda põsk haavatu nina vahetusse lähedusse; kui haavatu hingab, on põsega tunda sooja õhku ja näha, kuidas rindkere tõuseb ja langeb.

2) Kindlam meetod on asetada oma üks käsi haavatu kõhule ja teine rinnakule ning kätega tunnetada, kas rindkere tõuseb või ei. Selleks tuleb käed panna riiete alla, sest alati ei pruugi läbi riiete tunda rindkere liikumist.

3) Hingamist saab kontrollida ka haavatule suhu puhudes. Aseta haavatu pea kuklasse, vajadusel eemalda suust võõrkehad, sõrmedega pigista haavatu ninasõõrmed kinni, ava suu ja rahulikult puhu õhk haavatu kopsudesse. Kui inimene hingab, siis on tunda, kuidas ta ei lase endale õhku sisse puhuda.

Elustamise ABC:

Kui haavatu on teadvuseta, ei hinga ja pulss puudub, siis alusta elustamisega.

A – vabasta hingamisteed

B – tee kunstlikku hingamist (ventileerimist)

C – tee südamemassaaži

Hingamisteede avamine:

1) Eemalda suust võõrkehad (nt hambaproteesid, okse, toit jne), vajadusel keera haavatu korraks külili ja pärast tagasi selili. Võõrkehasid eemaldades mässida enda sõrmed sideme või riide sisse ohutuse eesmärgil.

2) Painuta kannatanu pea kuklasse.

Kunstlik hingamine ehk ventileerimine:

1) Vajadusel ja võimalusel kata haavatu suu enda kaitsevahendiga (elustamiskile, pocket mask)

2) Pigista sõrmedega haavatu nina kinni, jälgi, et puhumise ajal ninasõõrmed oleksid kinni.

3) Hinga sügavalt sisse, pane oma suu tihedalt haavatu suule (kattes kogu haavatu suu) ja puhu õhk aeglaselt haavatu kopsudesse (aeglaselt=sama moodi nagu rahulikus olekus hingad välja). Puhudes peab haavatu rindkere tõusma, seda jälgida visuaalselt puhumise ajal.

4) Tee kaks puhumist järjest.

5) Kontrolli pulssi unearterilt (kaelalt): kui pulss on tunda, jätka ainult kunstliku hingamise tegemisega; kui pulss puudub, alusta südamemassaažiga.

Südamemassaaž:

1) Lasku põlvili haavatu kõrvale (soovitatav on olla jalad veidi harkis) ja paljasta ta rindkere (naistel eemalda ka rinnahoidja). Haavatu peab lamama kõval liikumatul alusel.

2) Kahe sõrme kaugusele „kolmnurgast” aseta oma käed nii, et üks käsi on teise käe selja peal. Vajutused toimuvad labakäe päkaga.

3) Olles ise kannatanu kohal, hoia küünarvarred küünarliigestest sirged (teisisõnu käed peavad olema täiesti sirged).

4) Vajuta sirgete kätega nii, et rindkere vajuks 4-5cm.

5) Vajuta 30 korda järjest surumissagedusega 80-100 korda minutis.

6) Jätka elustamist suust-suhu hingamisega.

Südamemassaaži ajal on soovitatav valju häälega surumiskordi lugeda (üks, kaks, kolm jne), sest nii ei lähe sassi ja kui elustatakse kahekesi, siis teine inimene teab, millal valmistuda suust-suhu hingamiseks.

Umbes iga paari elustamistsükli (üks tsükkel on üks suust-suhu hingamine+südamemassaaž) järel tuleks kontrollida pulssi unearterilt ja hingamist. Kui haavatul on pulss ja hingamine olemas, siis tuleb ta keerata stabiilsesse külgasendisse ning soojalt katta. Sageli peab haavatu pulssi ja hingamist kontrollima.

Praegu on suust-suhu hingamise ja südamemassaaži suhe 2:30 (kaks korda suust-suhu hingamist ja 30 korda südamemassaaži).

Kui haavatu on võõras ja sul pole enda kaitsevahendeid, siis sa pole kohustatud haavatule suust-suhu hingamist tegema. See on su enda valik, kas sa tahad seda teha või ei. Kui ei taha, siis alusta kohe südamemassaažiga ja tee seda abi tulekuni.

7. Haavatu transportimise viisid erinevate vigastuste puhul.

Haavade raskusaste ja eluohtlikkus on erinevad ning seetõttu tuleb otsustada, keda on vaja vältimatult ja kiiresti transportida.

Vältimatut transportimist vajavad haavatud:

1) kellel on hingamishäired

2) kellel on tegemist südameseiskumisega

3) kellel esinevad tugevad, mittelakkavad verejooksud

4) kes on šokis.

Kiiret transportimist vajavad haavatud:

1) kes on kaotanud teadvuse, kuid kellel ei esine hingamishäireid;

2) muud raskesti haavatud.

Kiiret transportimist ei vaja kergesti haavatud, kellel ei esine hingamishäireid, luumurde ega suuri verejookse.

Haavatut on soovitatav tõsta kolme või viiekesi. Väga tähtis on see, et lülisamba vigastuse või selle kahtluse korral toetaks üks tõstja pead ja lülisamba kaelaosa. Pikemal kandmisel tuleb kasutada kanderaami.

Trepist üles viiakse haavatu kanderaamil pea ees ning trepist alla jalad ees. See on nii sellepärast, et liiga palju verd ajju ei valguks ja et haavatu näeks, kuhu ta läheb, see rahustab. Autosse tõstetakse pea ees. Transpordiasend sõltub haava iseloomust ja paiknemisest. Peale eriasendi on transportimise ajal tähtis, et:

1) ei põhjustataks täiendavaid vigastusi ja seisundi halvenemist ning

2) oleks tagatud normaalne hingamine.

Eriasendid:

1) teadvusel olevat hingamishäiretega kergelt haavatut transporditakse poolistuvas asendis

2) teadvuseta haavatut on soovitatav transportida püsivas küliliasendis, kui haava iseloom seda võimaldab

3) šokiseisundis haavatut transporditakse seliliasendis, jalad kõrgemale tõstetud

4) lülisambavigastuse korral transporditakse teadvusel olevat haavatut selili kõval alusel

5) pea- ja kaelahaava korral transporditakse teadvusel olevat haavatut lamavas asendis tõstetud pea- ja õlavöötmega

6) vaagnaluumurru korral tuleb panna haavatu seliliasendisse kõvale alusele, jalad painutada põlvedest ja eemaldada üksteisest (nn konnaasend)

7) rindkerehaavaga inimest transporditakse poolistuvas asendis

8) kõhuhaavaga inimest transporditakse seliliasendis veidi tõstetud peaga ning põlvedest painutatud jalgadega.

Eriti säästvalt tuleb transportida šokiseisundis, rindkere- ja kõhuhaavadega ning lülisamba (eriti kaelaosa) vigastusega haavatuid.

Mõned moodused:

1) Tuletõrjuja moodus:                                               

-kiire

-pikk teekond

-haavatu on teadvusel või teadvuseta

-jätab ühe õla vabaks relvale

2) Toetav moodus:

-haavatu on teadvusel ja suudab vähemalt ühele jalale toetuda

-pikk vahemaa (kuni haavatu väsib)

3) Kätel kandmine:

-haavatu on teadvusel või teadvuseta

-lühike vahemaa

4) Seljas kandmine:

-haavatu on teadvusel, suudab käed ümber kandja kaela panna ja hoida

-lühike vahemaa

5) Rautek haare:

-haavatu teadvusel või teadvuseta

-pikk vahemaa

6) Kahevahel kandmine:

-haavatu teadvusel või teadvuseta

-pikk vahemaa

-kiire

Fotod: Martin Lehari ja Mirjam Luik