Lugu sellest, kuidas nooremveebel Roo lahinguväljal pokusid karjatas

Reede õhtul alustasime nooremveebli ning sidespetsialisti Reinart Roo käe all sõduri varustuse tundmaõppimisega. Piilusime nii sõduri pesutagavara kui toidupoolist. Saime praktilisi teadmisi seljakoti pakkimise osas. Selgus, et sõduritel on seljakott, mis avaneb suisa kahest otsast: kõige põhja pandud magamiskoti kättesaamiseks tuleb ainult koti põhi avada. Proovisime täisvarustusega seljakotti ka selga ning see tundus üliraske olevat. Lisaks veel killuvest ning lahingvarustusega vöö niuetel, oli keeruline paari sammugi astuda. 

Peale kosutavat ööund, oli Kaire järgmisel hommikul juba varakult üleval kohvi keetmas. Ärkas ka ülejäänud seltskond. Kaua meil hommikusööki nautida ei lastud, sest juba asus sidespetsialist Roo andma sideõpet. Kuulasime kõrv kikkis ja kirjutasime püüdlikult üles kõik sideõppes vajalikud teadmised. NATO tähestiku vahendusel esitlesime end instruktorile. Keeruline oli algul sideseansse läbi viia, meelest kippusid minema kokkulepitud tunnused ning edasiantav info. 

Edasi jätkas veebel Ando Lavrits topograafia lainel. Ka see, kes varem kunagi polnud kompassi käes hoidnud või tundis aukartust selle vidina ees, sai nüüd korraliku teadmistepagasi, kuidas võtta asimuuti ning kuidas kaardil asukohta määrata. Lisaks said kõik topograafia põhitõdedega materjali. Instruktor rõhutas, et oluline on luua materjali meeldejätmisel erinevaid seoseid ning jääda igas olukorras rahulikuks. Pärast Ülle valmistatud maitsvat lõunasööki suundusime Kaiu vahele omandatud oskusi rakendama. Kompassi ja kaardiga tuli läbida neli kontrollpunkti ning siis kõiki sideõppes õpitut vastavalt nõuetele edastada raadiosaatjate teel. Nii mõnelgi võistkonnale oli see suureks katsumuseks, aga tagasi staadionile jõudsid lõpuks kõik. 

Ja siis peale kosutavat õhtusööki jõudis kätte kauaoodatud sõduri praktiliste välioskuste õpe. Riietusime sõbraliku Rootsi kuningriigi poolt kingitud välivormidesse ning alustasime maskeerimisega. Kõige korralikuma „meigi“ ehk maskeeringu tegi nvbl Roo Evelynile, keda me pärast oskuslikult markeerimispulga käsitsemist enam ära ei tundnud. Kümme minutit hiljem ei tundnud meist keegi enam kedagi ära. Aga see ei olnud veel kõik. Siis me veel ei teadnud, et kohe saavad meist „pokud“. Rohutuustidega maskeerituna ning puupüssidega varustatuna alustasime maastikul erinevate liikumisviiside tundma õppimist. Harjutused läksid üha keerulisemaks ning füüsiliselt raskemaks. Viimaseid roomamisi tegime vaid tahtejõu ning kujutlusvõime abil, olematutest rohututtidest kinni haarates. 

Vahepeal oli saunanaine kütnud kuumaks Kaiu sauna ning sinna mindi siis päeva jooksul kogunenud sõdurihigi ning maskeeringuvärvi maha pesema. Nii mõnedki kõrvatagused olid veel järgmisel päeval rohelised.

Pühapäeva hommikul laulsime sünnipäevalaps Gailile ning siis läksime edasi Kristel Kaasiku juhendamisel relvaõppega. Kõigepealt automaadi hingeelu tundmaõppimine ja siis järgnesid juba laskeharjutused sportpüssist ning USP-st.

Päeva lõpetasime Kristeli ema poolt sünnipäevalapsele küpsetatud koogi söömise ning tunnistuste kätteandmisega.