Linnalahing - õppimine läbi valu

Laupäeva hommikul sai tegevus alguse kella  11 paiku. Kohale tulnud 13 tüdrukust ja ühest noormehest (Naiskodukaitse tegevliikmed ja toetajaliige) ei olnud keegi teadlik, et linnalahing, kus tegevus pidi käima paintballi relvadega, tähendas esimesel päeval eelnimetatud relvaga maas roomamist, põlvili hüppamist (millele eelnes käsklus: „California!“) ja jooksmist ning esimesed värvikuulid läksid lendu alles teisel ehk viimasel õppepäeval.

Soodsad ilmastikuolud tegid õppetöö kardetust kergemaks. Lühikesele teooriakursusele klassiruumis järgnes terve päeva jagu vanade lagunenud majade ümber hiilimist, asfaldiplatsil pikali-püsti harjutuste sooritamist ning muidugi veel ka endale priimusel toidu tegemist. Varustusse kuulusid kiiver, rakmed, kus omakorda olid peidus katelok, priimus, järgmise toidukorra toiduained, veepudel ning soovi korral veel oma isiklik kraam. Kätte jagatud varustuse juures märkisid instruktorid ära kiivri turvalisuse. Nende sõnul oli varemalt võimalik kiivriga inimest üles puua, kuid nüüdisajal on kiivril lisaks lõua alt jooksvale rihmale lõua pealt ühendatud rihm, mis takistab selle liikumist kaelale ja sealt tulenevaid ohte. Kummalisel kombel tuli tõdeda, et esimesel päeval mahtus kiiver paremini pähe kui järgmisel.

Teise päeva hommikul andsid eelmise päeva kogemused end tugevalt tunda. Küll oli asfaldile pikali viskamisest küünarnukil sinikas, madalate akende alt läbi hiilimisest jalalihased haiged või lihtsalt värske õhu mürgitus. Energilise rivisammu asemel võis täheldada sammumist, mis oli lähedane vantsimisele. Eelmise päeva õpe oli aga hädavajalik, et klappima saada rühma töö nurkade avamisel, hoone (ja tubade) "ära" võtmisel ning käsuliini toimima hakkamisel. Teine päev oli esimese päeva n.ö kuiva trenni reflekside kinnistamine valumeetodil. Toimis see aga väga edukalt. Pidime kolmel korral erinevaid maju nö „puhastama“, tungides ehitisse ning tehes vastutegevuse relvituks. Mõlemad pooled olid varustatud paintballi relvadega ning paraja arvu valusate kuulidega.

Alguses suure ja kohmakana tundunud kaitsevarustuse osad tundusid teisel päeval lahingus liiga pisikesed. Lagedalt väljalt maja rünnates (hoones peitusid vastutegevuse liikmed) aknaavadest valanguid pihta saades ning peitumisvõimaluste puudumist märgates tekkis kahjutunne, et kiiver ikkagi pisike on ja kuidagi selle "taha" varjuda ei saa. Samuti leidis nii mõnigi värvikuul tee maski ja kiivri vahelt juustesse. Selliste tabamustega pärjatud võitlejad olid isegi hästi saanud, sest lähedalt (mõne meetri kauguselt) saadud tabamused sõrmede pihta ja rindkerre panid oigama ka väga karastunud relvahoidja.

Üritust kokkuvõttes said linnalahingu õppes osalejad instruktoritelt isegi kiita oma kiire taibu ja mõtlemisvõime olemasolu tõttu. Kiitus oli seda väärtuslikum, et omasõnutsi olid intruktorid tavaliselt kiidusõnadega rohkem kui kitsid. Kas muutusid õpetajad oma sõnades lahkemaks 13 naissoost osavõtja tõttu või oli tegmist tõesti andeka rühmaga olgu iga osavõtja enda arvata.

Pildid: Siiri Häidma ja Eveli Sammelselg, akadeemiline jaoskond