Läänemere päeval Läänemere lainetes

Kui pealinna sõitmise ajal valitses lähituleviku koha peal veel teatud salapära ja kippus kujunema üldine arvamus, et tuleb huvitav, aga küllap pigem leebemat sorti päev, mille alguses kuulame teooriat ja pärast saab kuivülikonnaga veepinnal hulpides lõdvestuda ka, siis nagu ütles juba Agu Sihvka: „Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, ...“
... et ettekujutusest vastasid tõele täpselt kaks asja: alguses OLI teooria ja pärast lõunat oli vaja endale ka kuivülikond selga võimelda. Ülejäänu osas selgus, et instruktoritel polnud meie suhtes plaaniski mingisugust hinnaalandust teha ja saime täie rauaga kõike seda, mida kutselistele merepäästjatelegi kaheksapäevase baaskoolituse alguses õpetatakse – nimelt enese päästmist, sest ainult see, kes oskab päästa ennast, saab päästa teisi.

Need lõputud vettehüpped üksi ja kahekesi paaris, vees sooja hoidmiseks puntra moodustamine, üheskoos sirge katkematu ahelana ujumine, mööda redelit juba umbes seitsmendat korda kolme meetri kõrgusele kaile tagasi ronimine, enda ning kaaslaste laevale hiivamine ja juba vette kukkununa päästevesti korrektselt selga saamine oli kõike muud kui lõdvestumine. See oli lõputult voolav higi, mõned pisarad ja paar ahastavat ma-enam-ei-jaksatki, aga sellele vaatamata, et oli raske, oli ka otsata põnev ja allaandjaid ei olnud – kõik, kes üheskoos vettehüpetega alustasid, need õhtul üheskoos välja ronimisega ka lõpetasid. Kindlasti ei oleks selline sooritus võimalik olnud lisaks oma eriala tipuks olemisele ka suurepäraselt motiveerimiskunsti ja inimeste nägemise oskust valdavate instruktoriteta, kellega koos said õppurid end kogu selle aja kindlalt ja turvaliselt tunda.

Ka vees rassimisele eelnenud teooriaosa oli sisukas ja hästi lahti seletatud. Kõik meist teavad nüüd, mitu meetrit mahub meie laiuskraadil ühte meremiili ning et tähekombinatsiooni JRCC taga on alati valvel meremeeste ’’häirekeskus’’. Et väikelaevad jagunevad nelja klassi ja kui kaugele merele C-klassi kuuluva lõbusõidukaatriga minna tohib ning milline vest seal endale nõuda, on samuti vajalik teadmine. Haritud kodanikena oskame nimetada päästevesti ja ohutusvesti erinevusi ning rääkida teistelegi, milliseid tähistusi tuleb otsida päästevestilt, et selle usaldusväärsuses kindel olla. See, et paukvesti pakkimisel ja uue ballooni sissekeeramisel tuleb jälgida, millises asendis on lööknõel, on üle klassiruumi kajava näite saatel samuti pähe kinnistunud :)

Näha ja proovida saime ka allajahtunud inimese soojalt pakkimist ja raamile kinnitamist ning kannatanu kiiret riietest vabastamist ilma, et riideid katki lõikama peaks. Omamoodi väljakutse oli esimest korda elus kuivülikonna selga panemine ja lukkude kinnitamine, siin tuli enamasti kasutada sõbra abi. Ka kapuuts ei kippunud esimese hooga üle pea mahtuma ega hiljem juuksed sinna alla, nii oligi esimene higi lahti juba siis, kui poldud veel väljagi jõutud …

Oli pingeline ja väga põnev päev! Et merd ei pea kartma, aga tuleb austada, sest nalja tema ei mõista, võiks olla kõigile Läänemere-äärsete riikide elanikele ühiseks põhitõeks, mida mere läheduses viibides mitte hetkekski unustada. Meie täname veelkord südamest oma instruktoreid ja peame hea sõnaga meeles kõiki merepäästjaid: te teete hindamatu väärtusega tööd, mille raskusest saime tõepoolest vaid põgusa maitse suhu, aga sellest piisas, et austus ja imetlus teie kõigi suhtes veelgi kasvaksid.

Kollektiivne aitäh sulle, Maret, sest ainult sinu eestvedamisel meie koolitus toimuda sai!