Kübassaare retk 2024

Maret Kommeri juhtimisel sõitsime seekord Muhu saarele, kus meile pakkus kaheks ööks turvalist ankrukohta Hellamaa külakeskus, sealsamas tagaõuel sättisime laupäevahommikuste võistlejate saabumiseks valmis ka retke kõige esimese kontrollpunkti.

Pärnumaa naistele, kellele lisaks olid punkti koosseisus ka kohalik naiskodukaitsja ning üks mees Pärnumaa ja teine Harju malevast, ei olnud see esimene kord Kübassaare retkel osalejaid proovile panna. Hilisem tagasiside näitas, et teadlikumad võistlejad olid meditsiinialaseks pinnimiseks juba valmistunud, ent siiski tabas neid, kes hoolega esmaabi põhitõdesid korranud, võistluspäeval üllatus, sest seekord oli punktis toimuvate tegevuste põhirõhk hoopiski tuleohutusel - käsikustutiga tuli summutada järelevalveta jäetud lõke, seejärel kasutada tuletekki ja likvideerida hooletust toidutegemisest tekkinud tuleoht, kolmandaks aga tuua suitsu täis hoonest välja teadmata arv inimesi ja osutada neile esmaabi.

Pärast juhendiga tutvumist oli iga võistkonna liidri otsustada, keda oma inimestest täpselt millist ülesannet täitma saata. Teades, et suitsu pilgeni täis hoones on kokku kolm teadvuseta kannatanut, oli põnev kõrvalt jälgida, kui palju kasutavad juhid strateegilist mõtlemist ja arvestavad ülesande määramisel iga meeskonnaliikme oskusi ning füüsilist võimekust. Vahetustega ka kannatanu rollis olnuna tuleb tunnistada, et viimane ülesanne nõudis võistlejatelt rohkelt nii füüsilist jõudu kui ka teadlikku lähenemist esmalt olukorrale, siis juba päästmist vajavale inimesele. Ausalt öeldes lõid meie, sarikannatanute, kaenlaalused ja muud haardeulatusse jäävad kehaosad juba pärast teist päästmist niimoodi tuld välja, et esimene Rauteki võtet valdav meeskond tuli kui taeva kingitus ja kiiret priiküüti õue värske õhu kätte võis teatud mööndustega isegi nautida.
Kõikidele osalejatele veelkord suur aplaus, sest kõige olulisem oli kannatanud ilma iseend ohtu seadmata võimalikult kiiresti põlevast hoonest välja saada ja me ju teame, et teil ei olnud mitte lihtne meid haarata, vedada ja õrnalt asetada!

Punkt viimaste võistlejate järel suletud, sõjahaavad lakutud ja lõuna söödud, tuli aeg tutvuda Muhu saare kirikutega. Kokku kolm neid oligi – üks siinsamas Hellamaal, teine Liival ja kolmas Rinsis. Nii Hellamaal kui ka Rinsis saime sisuka giidituuri osalisteks, mõlemad kirikud olid ühtviisi kenad ja maalähedaselt kodused, vahe vaid ajaloos ning koguduseliikmete arvus. Veelkord tänukummardus Enele ja vastuvõtjatele!

Järgmine seiklus ootas Väinatammi juures, kus ühed käisid ujumas ja teised jälgisid huviga lähedal Tillunire ojas vonklevaid nastikuid. Enne retke lõputseremooniat jõudsime veel põigata piltilusale Üügu pangale ja seal lühikese ringkäigu teha ning end Muhu Jäätise Wabriku lavkast hangitud käsitööjäätisega premeerida. Laupäevale pani punkti õhtune lõpuüritus Hellamaa külaplatsil, kus toimus osalejate autasustamine ning üleüldine lõimumine Saaremaa ringkonna naiste ja kohalike meeste valmistatud hõrgutiste saatel.

Pühapäeva ennelõuna leidis meid juba mandrile suunduva Tõllu pardalt ja läbi tuliste sekelduste Vatla lennuväljal oli meie põnev nädalavahetus lõppenud ehk viimaks kodus me olimegi!

Aitäh, Sven, kutsumast! Täname kõiki korraldajaid, kes punkti ülesseadmisel nõu ja jõuga igati abiks olid, Hellamaa külavanemat, kes muretses, kas meil kõik vajalik ikka olemas on ning külakeskust, kes meid mugavalt majutas ja suures saalis üles seatud näputöönäitusega rohkelt silmailu pakkus.