Külm. Valu. Põnev!

Kuus meie ringkonna naiskodukaitsjat vastasid Lääne Häirekeskuse töötaja Maret Kommeri (kes on ka Pärnu rk naiskodukaitsja) kutsele osaleda rahvusvahelisel õppusel kannatanuna.

"Kannatanu" Monika jutustab: "Neljapäeva õhtul alustasime kuuekesi sõitu Tartust Käsmu poole. Pärast meie saabumist hakkasid jõudma naiskodukaitsjad ka teistest ringkondadest ning juba mindigi õppuse eelinfo jagamisele. Kõik said teada, millised nende vigastused on ning kus nad paiknevad - parvel, laevas, vees või rannikul. Minul õnnestus saada „tugeva verejooksuga peahaav ning teadvuseta olek“ laeval.

Reede hommikul suundusime Käsmu kaile, kus tehti grimm kõikidele kannatanutele ning jagati päästevahendid, et ei tekiks päriselt päästmist vajavaid situatsioone. Legendi järgi olime seltskond, kes suundus laevaga lõbusõidule merele. Laeva pardale sattus aga ka vägivaldne hull, kelle eest osad põgenesid päästeparvega, mõned ujusid kaldale, mingi seltskond jäi vette hulpima ja mingil hulgal olid vigastused sellised, et olid laevas teadvusetult.

Piirivalve viis meid „lõbusõidulaevale“ ning ühel hetkel teatati, et päästjad hakkavad saabuma. Minu „peahaav“ tekkis dušinurgas kukkudes. Enne päästjate tulekut tekitasin kunstverega seinale verepritsmed ning endale verejooksu. Kuna minu haiguslugu ütles, et olen teadvusetu, siis paraku pidin hoidma silmad kinni, nii et kogu järgnev kirjeldus on kuulmismeelele tuginev.

Laevale jõudsid esimesena ilmselt politseinikud. Nemad tegutsesid väga kiirelt ja ka minu oskuslik peitumine dušikardina taha ei aidanud ning mind leiti üles. See jäi aga minu meelest väga pikaks ajaks ainsaks kontaktiks päästjatega. Minu lähedal oli teine inimene, kes päästemeeskonna poolt kiiresti peale politseid avastati ja minema viidi. Kuulsin ainult ümberringi jooksmist ja kolinat ning hääli, kuid minu juurde ei tulnud kedagi.

Mingil hetkel hakkas täitsa jahe seal põrandal lebades, kuna küljealune oli ka märg. Hakkas tunduma, et mind ei päästetagi. Õnneks käisid minuga juttu ajamas väga toredad laevameeskonna liikmed. Mulle toodi ka üks kampsun peale panemiseks, sest muidu oleks ilmselt päriselt olnud alajahtumine.

Lõpuks, kui vist peaaegu kõik olid laevast minema toimetatud, tulid politseinikud veelkord kontrollima ning avastasid mu uuesti. Peale seda jõudsid ka päästjad minuni. Kahjuks pole mul aimugi, millise päästja jõulisse embusse mind haarati, et mu peahaava siduda. Peale raamile asetamist hakkas päris hirmus, sest mind tõsteti koos raamiga peaaegu püsti ning viidi üles püstloodsest trepist. Tugevad poisid!

Selleks hetkeks kui mind päästeti, olid tekid ja termokiled teistele kannatanutele jagatud. Siiski leiti üks veidi märg tekk, mis andis natuke sooja ja kaitses kalda poole sõites meretuule eest. Kaldale jõudes toodi kiirabibrigaadi poolt presendist raam, millel puudusid kinnitusrihmad. Siis mõtlesin küll, et nüüd peavad nad päriselt mind päästma hakkama, sest oli oht, et kukun merre ja seal all olid kivid. Päästjad olid aga nii osavad, et pääsesin külmast suplusest. Edasi läks kõik kiirelt. Päästeteenistuse telgis tehti esmased vaatlused ning otsustati, kuhu haiglasse mind edasi saata. Päästjatelt viimased pingutused kanderaami tõstmisel kiirabiautosse ning edasi oli sõit „haiglasse“. Sedakorda tähendas see küll umbes mõnesaja meetrist sõitu kokkulepitud kohta.

Kokkuvõtvalt  võib öelda, et oli väga tore ja põnev seiklus. Kõik päästjad, keda mul õnnestus kuulda, olid väga toredad ja lõbusad. Ilmselt oli seal ka asju, mida oleks võinud teisiti teha, aga selleks ju õppuseid korraldataksegi. Olen väga rahul, et olin osa sellest ettevõtmisest ja jään ootama võimalust osaleda järgmisel sarnasel üritusel."

Üldisemalt õppusest ja pildid vt: http://www.virumaateataja.ee/2817920/galerii-politsei-ja-vabatahtlike-merepaastjate-rahvusvaheline-suuroppus

Facebook'i kasutajad näevad pilte ka: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.723662267680707.1073741866.131755040204769&type=1