Kuidas ma kehastasin rasedat kurjategijat

Päev algas kostümeerimise ja grimmiga. Ette oli saadetud info, et kaasa võiks võtta riided, mida ei ole kahju määrida ja lõhkuda, kuid ka kohapeal oli paras kogus kostüüme võtta. Grimm oli üks elevust tekitavamaid hetki. Lahtised luumurrud, lipendava nahaga peahaav ja hunnik marrastusi nägid väga autentsed välja. Kõik kannatanud elasid üksteise moondumisele kaasa. Minu (esialgseks) väikseks pettumuseks langes mulle roll olla… kahvatu. Küll aga sai minust ühe hetkega väga autentne “rase”. 

Siis jõudiski kätte aeg liikuda sündmuspaigale. Bussi poole minnes nägi meie grupp ilmselt päris hirmuäratav välja. Kohale jõudes selgus, et toimunud oli autoõnnetus sõiduauto ja inimesi täis kaubiku vahel. Kaubiku esiklaasist oli läbi lennanud korralik männipuu. Ei taha sugugi mõelda sellele, milliseid vigastusi selline palk tegelikkuses oleks suuteline tekitama. Sõiduauto kõikus ohtlikult kraavikaldal. Osa inimesi ei rääkinud kohalikku keelt ning tekitasid oma segaduses paraja kaose. Kõige selle keskel pidid päästjad inimesed autodest välja päästma, kiirabi pidi tuvastama vigastused ja politseil oli vaja sündmuskohta kontrollida ning oma menetlustoiminguid teha. 

Isiklikult sain kogeda, kui õudne on see, kui sinu kõrval auto aknaklaas katki lüüakse ja kui raske võib olla kedagi autost välja tõmmata, eriti kui see inimene ise tegevusele kaasa ei aita. Riided võivad takerduda, turvavöö võib esialgu küll elu päästa, kuid hiljem raskusi tekitada. Autost välja tõmbamise käigus ohverdas oma olemasolu üks Tallinna kiirabi vihmakeep, mis oli kuskile taha kinni jäänud ning jõulisele sikutamisele vastu ei pidanud. Ja ühel hetkel poolenisti kanderaamil kõikudes sain ma öelda päästjatele, et ärge mind jumala eest maha pillake, ning tuleb tunnistada, et seda soovi jagasid nii legendis olev rase mina kui ka sündmusi kõrvalt jälgiv mina. Päriselt vigastatuna ma ei oleks seda ilmselt tähelegi pannud, aga mulle sai väga selgeks, kui keeruline võib olla kedagi ohutult liigutada. Kuna minul oli ka väike lisaülesanne kuriteo asjaoludelt tähelepanu kõrvale juhtida, siis sain esirea kogemuse ka selles, kui raske on vigastatuid üle kuulata.

Teiste osalejatega pärast muljeid vahetades selgus, et paanitsevaid kannatanuid, kes väga oma rolli mängimist nautisid, taltsutati ka käeraudadega. Loomulikult ei puudunud ka väike plahvatuseoht. Sündmuskohal juhtub nii mõndagi!

Operatiivtöötajate jaoks oli õppus kahtlemata pingeline ning ka kannatanu rollis oli aru saada, kui oluline on omavaheline koostöö. Meie kui kannatanute jaoks oli tegemist põneva mänguga, mille käigus oma näitlejaannet proovile panna, ägedaid pilte teha ja natuke õnnetustega tegelemise telgitagustega tutvuda. Mul on väga hea meel, et sain nii suurepärase kogemuse ja et mul õnnestus anda oma panus sellesse, et tulevikus sellistes suurtes õnnetustes operatiivgrupp end mugavamalt tunneb ja suudab oma ülesanded efektiivselt lahendada, sest kõik on õppuse käigus läbi harjutatud.