Kui üks mõte viib seikluseni ehk ühe sõpruskonna esimene Ähijärve maastikumäng

Mõnikord saavad kõige meeldejäävamad ettevõtmised alguse sellest ühest mõttest: „Ma ei peaks seda tegema.” Nii juhtus ka augustis, kui märkasin sotsiaalmeedias üheteistkümnenda Ähijärve maastikumängu kutset. Eksprompt mõte ja juba oligi võistkond registreeritud. Nagu ikka - enne tegutse, siis mõtle! Või oli see vastupidi? Igatahes tagasiteed enam polnud, sh mu sõpradel mitte.

Maastikumängule eelnevad nädalad olid närvesöövad. Ühel meist puudus igasugune kokkupuude orienteerumisega, teistel oli viimasest korrast möödas aastaid – isegi aastakümneid. Orienteerumiskaart, rajapunktid, kompass… peas oli mõtete virvarr sellest, mida tõsiseltvõetavad orienteerujad valdama peaksid. Hirmul on teatavasti suured silmad ja meie silmad olid päev enne starti saavutanud öökulli silmade mõõtmed.

Maastikumängu päev kujunes mitmekülgseks ja kohati koomiliseks seikluseks. Meie rõõmuks ei pidanud kasutama klassikalist orienteerumiskaarti ega kompassi. Iga rajapunkti leidmiseks saime koordinaadid, mida telefoni kaardirakenduses kasutada. Algajatele orienteerujatele oli see justkui kingitus! Meie esimesed sammud olid veidi ebakindlad ja üsna kiiresti selgus ka see, et „Ma tean otseteed.” ei ole alati kõige targem mõte.

Maastikumäng pakkus väljakutseid igale maitsele. Veeohutusülesanded, vibuga ja rakulkaga täpsuslaskmine, labakinnastes raamatus orienteerumine, matemaatilised mõistatused, puldiauto juhtimine, sportlikud katsed, koodi dekodeerimine ja palju muud põnevat.

Korraldajate fantaasia oli maastikumängu planeerimisetapis olnud vaieldamatult lennukas.

Tunnustus ülesannete väljamõtlejatele ja juhendajatele, kes olid heatujulised ja toetavad!

Kui peaksin siinkohal esile tõstma oma lemmikülesande, siis jääksin hätta – iga ülesanne oli omamoodi õpetlik või krutskiga, mis oligi kogu asja võlu.

Meie võistkond koges Ähijärve maastikumängul eduelamusi, aga ka hetki, mille jätaksin pigem ajaloo vaikida… Lühidalt öeldes saime peos ka häbipisaraid veeretada, kuid õnneks mitte liiga palju. Päeva lõpuks olime üksmeelel, et võit ei ole kõige olulisem. Hindamatu väärtusega oli hoopis see, mida koos kogesime: jagatud emotsioonid, üllatushetked, väikesed võidud ja valjud naerupahvakud, mille ootamatud ülesanded põhjustasid.

Aitäh, Ähijärve maastikumängu 11 korraldajatele! Järgmisel aastal kohtume - sama rõõmsalt, aga juba natuke kogenenumalt. 🙂

Võistkond Tamaara nimel

Pille Paring