Kui kevad ei tule ja lilli ikka näha tahaks ...

Kanzashi lilled on Jaapani traditsioonilised juuste kaunistused. Meie aga leidsime, et nendega saab kaunistada ka käekotte, kingi või kanda neid rinnas. Loodame, et Jaapanlased seda pahaks ei pane. Jaapanis usutakse, et Kanzashi lilled kaitsevad kandjat häda ja viletsuse eest ehk tegemist on õnnelilledega.  Ehk mida rohkem lilli, seda õnnelikumad me oleme.

Nii siis koguneski seltskond huvilisi pühapäeval valmistama lilli, et kaitsta end kõige kurja eest ja näha kevadel välja ilus ja õnnelik. Kõik kohale tulnud õppurid olid täis indu ja valmis vastu võtma kõike uut mida kooliaja pakus. Koolitajaks oli Jaanika Aasrand, kes on ise Kanzashi lillede valmistamisega tegelenud juba aastaid ja saavutanud selle alal suure vilumuse.

Ning läks lahti: vali kaks meelepärast värvi paela,  lõika sellest  8 või 6 ruutu, voldi, voldi ja voldi veel kord, kinnita, lõika, õmble, kleebi ja ongi valmis.

Poolemeetrisest paelast saab lill väga lihtsalt. Vaja on paela, häid kääre, nõela, niiti, nööpnõelu, liimi, liimipüstolit ning  nööpi või helmeid. Tähtsaimad aga  on siiski tahe ja näpuosavus. Viimane on muide õpitav.

Et algajatel asi lihtsam oleks, siis oli Jaanika võtnud kaasa 5 sentimeetri laiuseid paelu. Ent kansashi lilli võib teha ka näiteks kangast.  Ruutude lõikamises midagi keerulist ei tundunud olevat, kui aga ruute tuli voltima hakata, siis avaldas nii mõnigi paelajupp visa vastupanu ja et asi veelgi huvitavam oleks, otsustas ka pisut hargneda.

Kokku aga õite kroonlehed volditud said ja siis tuli need omavahel ka ühendada õmblemise teel. Piisava tugevusega,  kusjuures, ehkki igal meist on piisavast oma ettekujutus. Nii juhtuski, et kui ei olnud piisavalt piisav, siis tuli niiti natuke tugevamalt kokku tõmmata.

Näppudel oli päris palju pusimist, et valmis saada esimene kaheksa kroonlehega õis. Puudus veel lille süda. Seda saime valida kas nööpide hulgast või helmeste-võltspärlite hulgast.

Teise ja kolmanda lill valmistamine läks juba libedamalt. Süvenenult lõigati, volditi, õmmeldi ja liimiti. Õppeklassist võis kuulda vaid kääride tekitatud iseloomuliu heli ja lõbusaid hõikeid: “Palun sinist paela!“; „Kus nööpnõelad on?“; „Kas keegi vajab abi?“; „Kuidas ma selle kanga voltima pean?“; „ Emme oota, ma ise lõikan!“

Olime kui lummatud ja ümbrusele tähelepanu pööramata jätkus meil silmi vaid oma tööle. Ja siis nagu välk selges taevas, seisis uksel poiss koorekannu ja suhkrutoosiga ning kõlas küsimus, et kes kohvikoort tellis. Tõstmata silmi oma töödelt mühatasime vastuseks, et meie ei tea kohvist ja koorest midagi. Soovitasime tal minna alla saali, kus meestel toimus õppus. Selgus, et just sealt oli ta tulnudki ja et meie armas instruktor Piret, kes oli meeste õppust toitlustamas, oli ka meile kohvi saatnud. Esiteks siis kohvikoort ja suhkrut ja kui poiss uuesti uksele ilmus oli tal ka kohvitermos ja tassid kaasas.

Nii saime tänu Piretile end kosutada ka värske kohviga, et siis juba uue innuga oma õppetööga jätkata. Kolme tunni töö tulemusena valmisid uhked juukseklambrid, patsikummid ja prossid. Ja mõtted liikusid juba sügisesse, kui uue õppepäeva raames sünnivad kaunid karbid, kus hoiustada kevadel valmistatud kauneid ehteid.

Järgmine kord metsa minnes ei maskeeru naised mitte maskeerimispulga poolt pakutavate toonide taha vaid kasutavad maskeerimiseks enda tehtud naiselikke Kanzashi lilli.