Kodanikukaitse kursuse instruktorid koolitasid end enesekaitse vallas

Läbisegi praktiliste harjutustega sai arutletud ka teemadel, et kas on meil endil võimalik midagi teha selleks, et ei tekiks selliseid olukordi, et meid võidakse ootamatult rünnata.

Meeles tasub pidada, et sõnelusest saab kaklus, kui sa ei pea kinni neist punktidest:

1. ära solva,

2. ära esita väljakutseid („No mis sa teed – lased mu maha või?”),

3. ära ähvarda (kui leiad, et tuleb politsei kutsuda, siis kutsu kohe politsei),

4. jäta teisele võimalus ilma häbita taganeda .

Teisel päeval praktiseerisime õpitut ja olime ise õpetajate rollis. Siis kogesime omal nahal, et kõike seda, mida esimesel päeval meile näidati ja ise ka läbi tegime, oleks pidanud kordades rohkem tegema, et see kõik õieti meelde jääks ning me seda hiljem ka teistele õpetada suudaksime. Meil olid harjutamiseks kasutada ka klubi abivahendid, millest üks oli nn “käpik“, mille abil harjutasime lööke, mis peaksid reaalses olukorras tabama pead. Treeneri abiga leidsime lahenduse ka küsimustele, et kuidas õpetada siis, kui abivahendid puuduvad.  Harjutamine teeb meistriks ja päeva lõpupoole olime juba optimistlikumad ja nentisime fakti, et sellest asjast võib asja saada. Seda meelt oli ka meie treener Andreas. Andreas oli oma meeskonnaga meile selleks päevaks ka ette valmistanud situatsooniülesanded - kuidas käitud siis, kui sind ootamatult rünnatakse. Põnevusega ootasime, et mis seal väljas ikkagi toimub! Ja siis kui jõudis kätte hetk, et mingi “pätt“ astus sulle nurga tagant ligi ja hakkas sind togima, siis oli kogu teooria peast pühitud -„mida ma nüüd tegema pidin?“; „kuidas ma edaspidist ära hoida saaksin?“.  Tõdesime kõik, et paremini õpitaksegi läbi kogemuste.

Kaasas Tartu Budoklubi treenerite õpetussõnad - „harjutage, harjutage, harjutage - küll saate kõik hakkama!“, läksime pühapäeval  kodudesse, et uuesti kokku saada juba tuleva aasta jaanuaris.