Käitumine metsas eksimise korral

Istuge maha ja analüüsige olukorda, säilitades rahu. Esiteks tuleb jõuda otsusele, kas jääte paigale ja ootate abi või püüate edasi liikudes iseseisvalt olukorrast välja tulla. Paigale jäämise kasuks tuleks otsustada kui:  

• teie füüsiline vorm on keskmisest halvem;
• on pime või on kohe pimedaks minemas;
• olete halvasti varustatud ning Teil puudub kogemus ilma varustuseta metsas hakkama saamiseks;
• Teil on vigastusi;
• olete väga pikalt juba kõndinud ning tunnete suurt väsimust;
• ilmastikuolud on järsult halvenenud.

Paigale jäädes:

1. Valige praktiline ja hea koht peatumiseks.
Parim koht on mõne lagendiku äärel, metsa servas, mitte väga kaugel veekogust. Lagendikul on võimalik Teid paremini märgata, ent puude all saate varju nii vihma kui ka tuule, samuti kõrvetava päikese eest. Veekogu on oluline vee pärast, ent sellele liialt lähedal olles tekivad probleemid putukatega. Parimaks peavarjuks on laiade okstega vana kuusk, üksikute puude alla ärge peituge, sest neil on kombeks äikest ligi tõmmata. Kui olete kuppelmaastikul, siis orgudes on külmem ja niiskem, ka künka tipus on jahedam õhk, seega valige peatumiseks künka külg tipust pisut allpool. Püüdke mitte jääda peatuma silmnähtavalt niiskesse kohta ja/või padrikusse. Kui Teil on vigastusi, siis andke vajadusel ja võimalusel endale esmaabi.

2. Kutsuge abi.
Abi kutsudes on tähtis iga väiksemgi detail. Üldistused, nagu näiteks, et olete metsas ja Teie ümber on puud ei aita eriti Teie asukoha määramisel. Kahandage asukoha määramise ringi selliste faktidega nagu maakond, vald, asukoha nimetus, mis maanteelt ja suunal sisenesite metsa, kas olete märganud veekogusid, soid, riigimetsa - selle märgistused või koguni on kuskil post, millel on riigimetsa kvartali number ja Te teate seda numbrit.

Lisaks aitavad asukohta määrata muud viidad, sildid, künkad ja kõrgemad kohad, varemed, alajaamad ja elektriliinid (hea kui oskate vahet teha kõrgepingeliinidel), riigi geopunktid, metsatüüp ehk mis liiki puud peamiselt kasvavad, kas mets on noor või juba vana, karjäärid, teed - mis materjalist ja kui laiad, sealhulgas ka raudteed; mis on peatuskohas Teie ümber, näiteks lagendik, üksik kuusepuu, küngas, segamets jne.

Ärge unustage ütlemast oma nime ja ärge katkestage kõnet ennem kui Teile selleks luba antakse. Kui Teil on vigastusi, siis kindlasti rääkige ka neist.

3. Tehke ennast nähtavaks.
Arvestage, et suure tõenäosusega otsitakse Teid nii maad mööda kui ka õhust.

Tehke võimalusel lõke. Lõke on kasulik mitmel moel – annab soojust, kuivatab märjad riided, pimedas on lõkke valgus kaugele näha, lõkkest tulev suits on näha, lõkkest saab meelerahu ning vaigistust hirmule, lõke hoiab eemale uudishimulikud metsloomad.

Igasugused sümmeetrilised kujundid on kaugelt näha ja looduses neid tavaliselt ei esine. Seega kirjutage liivale või lumele, pange lagendikule kuivanud okstest kokku tähti või kujundeid, tallake heina sisse tähed või kujundid, ehitage okstest püramiide või kolmnurkasid, kasutage ära kõik võimalused kontrastide loomiseks ehk tumedale hele ja heledale tume materjal.

4. Koguge varusid

Varuge endale vett, küttematerjali, võimalusel midagi söödavat (mustikaid, maasikaid, pähkleid, sinikaid, muulukaid, pihlakaid, pohli, kuuse noored helerohelised võrsed jne). Võtke vaid neid söödavaid saadusi, mida Te kindlalt teate. Ärge minge oma peatuskohast kaugele, hoidke sellega silmsidet. Ärge kulutage liigselt ja asjatult energiat, ärge lobisege mobiiltelefoniga, võimalusel ärge jätke varumist pimeda peale. Säilitage rahu ja jääge ootele.

Edasi liikudes käituge nii:

1. Valige suund, kuhu liigute.
Peamiseks ekslemise põhjuseks on ringiratast käimine. Arvestades Eesti mastaape, siis liikudes ühes kindlas suunas jõuate Te ühel või teisel ajal ikka kuhugi asustatud punkti.

Kui Teil on kompass, siis kasutage seda ühte kindlasse ilmakaarde minekul. Kui Teil puudub kompass, siis on võimalik liikuda päikese, kuu, päikesekella, käekella, looduses leiduvate märkide, tähtede jms. järgi.

2. Vältige raskeid olukordi.
Kui maastikul tulevad ette raskesti läbitavad kohad, siis minge ringiga mööda. Teiselpool ala võtke suund uuesti üles. Kui ette on sattunud suurem raskesti läbitav ala, nt suur soo või järv, siis võib juhtuda, et peate valima uue suuna. Tähtis on, et uus suund oleks vana suunaga võimalikult samas ilmakaares. Näiteks: Te liikusite põhja suunas ja ette tuli suur soo, uueks suunaks võiks olla kas kirre või loe.

Kui Teie teekonnale sattus ette jõgi, siis ei soovita ületada jõge, millel on kas mudane põhi, kiire vool või sügav põhi. Põhja mõõtmiseks kasutage tokki, kui juba kaldas on vesi üle põlve, võib oletada, et jõgi on raskesti läbitav. Sellises olukorras tuleb teekond üle hinnata, sest üldiselt on piki jõekallast raske liikuda (tavaliselt ääristab jõekallast võpsik ja seal on ka märg ning palju putukaid), ent kõik sõltub maastikust. Igal juhul, kui on võimalik jätkata liikumist samas suunas, siis tuleb seda ka teha.

3. Ärge ülehinnake oma võimeid.
Iga tunni möödudes tuleb 10 minutit puhata. Rasketes oludes liikumisel peaks arvestama vähemalt kolme liitri veega ööpäevas. Toitainetest on tähtsamad sahhariidid. Organism vajab päevas 500-700 kcal sahhariide, see on 150 g peensuhkrut. Intensiivse tööga on võimalik põletada oma suhkruvarud poole päevaga.

Kui päev on hämardumas ja olete endisel tundmatus kohas, siis soovitan teha analüüs ja mõelda läbi, kas mitte ei oleks parem abi kutsuda. Kindlasti ei tohiks jätkata liikumist pimedas, vaid esmatähtis oleks leida sobiv peatuspaik.