Jalutuskäik värvikirevas sügises

Kuna jõudsime stardipaika varakult oli meil võimalus veel jalgu puhata ja vaadata, kuidas Merikese käe all valmivad isuäratavad lihapirukad, mis olid mõeldud finišisse jõudes kehakinnituseks. 

Ja lõpuks oligi aeg niikaugel, et minna rajale. Kahjuks või õnneks olime ainuke võistlejaskond. Üheskoos otsustasime, et läbime raja ja ülesanded nii nagu oli ette nähtud. Kontrollpunktid kaardile märgitud asusime teele. Ilm oli ilus ja meeleolu meile omaselt väga positiivne. Raja algul kontrollisime ka kodutütarde teadmisi kaardilugemisest. Tublid tüdrukud, kaardiõppest oli neil veidi aega möödas, kuid teadmised olid alles.

Neli kilomeetrit möödusid kiirelt ja olimegi jõudnud esimesse kontrollpunkti (edaspidi KP), kus ootasid meid Merike ja Küllike. Ülesandeks oli pakkida seljakott nii, et vajalikud asjad oleksid kotis ja ebavajalikud asjad kotist väljas. Merike ,"vana kaval rebane" oli oma lebomati vahele ära peitnud kontsakingad :) Ülesanne edukalt sooritatud jätkasime rännakut juba kuuekesi- Sille, Kristi, Merike, Adriana, Johanna ja vahva neljajalgne sõber Aadu.

Rajal kõnides imetlesime värvikirevat sügist ja sooja päikest, mis pani puulehed päikesesäras kohe teistmoodi värvuma.

Jõudsime teise KP, kus ootas meid taas Küllike. Pidime keetma endale tee. Olime leidnud vaarikavarsi, mustikavarsi ja raudrohtu. Kuna meil, naistel oli asi selge, lasime tüdrukutel- Adrianal ja Johannal asja proovida. Natuke juhendamist ja katelok oligi tulel. Meilegi üllatuseks oli meie taimetee väga hea ja maitsev. Tee kõrvale sõime Adriana isevalmistatud mustika muffineid, mis viisid keele alla. NB! Kodune ülesanne oli kaasa võtta isetehtud küpsiseid vmt. :) Ülesanne täidetud, seadsime sammud järgmisesse KP-i. Tuli tõdeda, et tüdrukute samm on kuidagi väledam ja nad sammusid meist alati mõne meetrikümne jagu ees. Seega jõudsid nad esimestene ka esmaabi KP-i. Bussipetuses oli kaks kõva pidulist, üks juba väga väsinud ja külili, teine tugevalt alkoholijoobes ja segase jutuga. Türdukud alguses ilma meieta midagi teha ei osanud, ootasid meid järele. Nagu ülesandest pärast lõpuks selgus, oli vaja märgata abivajajat. Kõige toredam oli aga see, et nad mängisid nö parme ja külarahvas oli neid bussipeatuses näinud ja kutsusid vist politsei kohale. Aga kõik läks õnneks, kuna Merike oli meil laigulises riietuses, siis bussijama peatuseni jõudes keeras politseiauto otsa ringi ja suundus teisele poole. Meile oli see kõik muidugi väga naljakas.

Järgmisesse ja viimasesse punkti alustasime teed kõhud kõveras ja hea tujuga, sest viimased 4 km, soe supp ja pirukad ootasid meid. Teepal saime imetleda vabalt ringijooksvaid hobuseid. Nagu ikka olid tüdrukud meist juba umbes 50- 60 meetriga eespoolJ. Lootes ise hobustest pilti teha, ilmusid aga ei tea kust välja koerad, kes ajasid hobused joostes eemale. Ja minul jäigi pilt saamata ent kodutütred said ilusa jäädvustuse.

Viimased meetrid ja raja lõpp oligi käes – Varbuse Muusikamõis, kus ootasid meid soe boršisupp, mille Marina ja Anu katlas valmis teigid ning hommikul küpsetatud pirukad. Finišis tervitas lisaks naistele meid meile suureks üllatuseks Haaslava meeskoor. Meeskooril oli mõisas pikk proovipäev ja neil oli suur rõõm laulda tublidele naistele sealhulgas ka "Õhtusöök 15-le" osalejatele, kes lõpetasid oma päeva samuti Varbuse Muusikamõisas.

Kaunis sügis, hea seltskond ja 16 km sai läbitud kui muuseas. Ootame põnevusega, mida Merike ja Kanepi jaoskond juba järgmisel aastal teevad. Suurem osavõtt oleks tekitanud ka võistusliku momendi, kuid meie oleme väga rahul, et saime kaunil laupäeval üheskoos matkata.