Jalgpallilaager Alus

Talllinnas toimuvad naiskodukaitsjate ja nende sõprade jalgpallitrennid juba kaks aastat, laager toimus esmakordselt ning pühapäevale planeeritud sõprusmäng oli üleüldse meie esimene mäng. Varem olime ainult enda lõbuks korra nädalas kokku saanud ning üritanud selgeks saada kõige lihtsamaid jalgpallitõdesid. Keegi meist ei ole väga suur sportlane, ühendab vaid huvi mängu vastu ning soov rohkem liigutada ning mitmekülselt treenida, ja loomulikult Naiskodukaitse.

Kuigi olime ka varem paar korda koos mänguteooriat arutanud, saime esimesed taktika õppetunnid laupäeval, esimest korda pandi paika ka mängijate positsioonid väljakul ning mängujoonis. Pärastlõunal proovisime kuulekalt vastavalt treener Peeter Landi õpetussõnadele siis suure väljaku peal ka enda kohti välja mängida.

Oleme küll 2 aastat mänginud, kuid esimeses trennis käijatest on alles vaid paar inimest, sest naiskodukaitsjatel ei ole veel suuri sihte jalgpallimaailmas, liikemd käivad trennis siiski eelkõige enda lõbuks. Siiski võib öelda, et lõpuks hakkab ka meil mingi tuumik kujunema, kellel ei ole mõttes ainult liigutamine vaid ka võistlustahe ja meeskonnatunnetuse loomine - ringkonna jalpallivõistkond areneb käsikäes ringkonnaga.

Pühapäeval toimuvast mängust ei osanud keegi midagi kaunist oodata, puudus suurel väljakul mängimise kogemus, samuti polnud trennis keegi üle 30 minuti järjest platsil jooksnud ning alati olime me seal olnud üksteise vastu, mitte üks VÕISTKOND. Nüüd siis avaneski kauaoodatud võimalus end tugevamatega võrrelda...

Mäng täitis igati enda eesmärgid. Kuigi rahvuskoondise puhul tähendaks kuus sisselastud väravat hävingut olime kartnud isegi rohkemat. Meie poolt mängu alguses löödud kaks väravat olid kindlasti aga ka raplakatele üllatuseks, teisel poolaajal võeti meie ründajad kenasti kinni ning suruti võitlus keskväljale, kus me kindlasti veel mängu üles ehitada ei oska ning võib öelda, et ega me isegi eriti äärte kaudu rünnanud. Lisaks sellele olid meie jaoks üllatuseks kõrged pallid ja raplakate tugevad löögid, meie nõrgad söödud seejuures ei andnud just palju võimalusi mängu laialitõmbamiseks.

Nüüd teame, et meil on väga pikk maa minna, kuid me teame, mida tuleb arendada. Vastus oleks - kõike. Eelkõige siiski tehnikat ja vastupidavust, aga ka kauglööke ning nende vastuvõtmist, isegi audisisseviskeid.

Kokkuvõtteks võib veel öelda, et laager andis hoolimata mängukaotusest rohkem positiivseid emotsioone, sest lõpuks tegutsesime me ühtse meeskonnana, kel ühtsed eesmärgid, nägime ära enda head ja vead ning ka hammas on nüüd verel uute mängude järele. Ootame ikka kõiki jalgpallihuvilis liituma meie perega, et meil oleks pikk pink ja omad kaasaelajad. Suur tänu treeneritele Pirjo ja Peeter Landile, Pirjole ka maitsvate söökide eest.

Pildid galeriis.

Veel pilte.