Esmaabi erialavõistlus Järvamaal

Sel aastal oli üle-Eestiline Naiskodukaitse esmaabi erialavõistlus Järva ringkonna korraldada. Võrumaa ringkonna naiskodukaitsjad pidid samuti nagu teisedki ringkonnad võistlusele minekuks neljaliikmelise naiskonna kokku saama. See ei olnudki nii lihtne. Eeltingimuseks oli, et oled naiskodukaitse tegevliige.

Nimesid käis läbi üsna mitu aga kellel ei klappinud aeg, kellel oli vigastus ja ka toetajaliige ei saanud osaleda. Eleri ja Ruthiga rääkides saime aga osalejad kokku.

Võrumaa naiskond: Kapten: Annika Sing, tiimiliikmed Eleri Dräbtsinski, Kristel-Elis Siidra ja Kelly Silla. Seekord juhtus nii, et ühes võistkonnas on ema ja tütar. Ema Eleri ja tütar Kristel- Elis.

Panime paika, et tiimil on vaja kindlasti ka omavahel meeskonnatööd harjutada ja põhiasju meelde tuletada. Kahel korral käisime koos ja tuletasime meelde baasesmaabioskusi ja tegime meeskonnatööharjutust.

Esimene punkt oli medevaci “tööle” lükkamine. Autot tuli lükata umbes 100 meetrit, tänu eelnevale koostöö harjutamisele saime väga hea aja ehk 13 punkti, mis oli selle ülesande maksimum.

Teise punkti minnes võtsime paar sekundit aega, et vaadata ja jälgida mis on juhtunud. Nägime ühte noort neidu, kes istus maas ja tema lähedal olid alkoholipudelid, ravimid ja hüvastijätukiri kallimale. Otsustasime, et kaks inimest jäävad abivajaja juurde ja teised kaks meeskonnaliiget vaatasid üle territooriumi, et näha kas kuskil on veel kannatanuid. Mõisa nurga tagant jooksis noore neiu segaduses ja paanikas ema meie poole. Üks meeskonnaliige võttis ta enda kaissu ja püüdis teda rahustada. Noor neiu kaotas mingi hetk teadvuse ja ta pandi püsivasse küliliasendisse, et hingamisteed oleksid avatud. Samal ajal juba kutsuti kiirabi.

Kolmandas punktiks oli meie ülesandeks minna meeskonnaga patrulli. Patrulli käigus pidime hävitama vastase, kuid kahjuks sai üks meist kuulitabamuse jalga. Üks meist jäi kannatanule abi andma, teised kaks olid julgestamas ja vaenlast “maha surumas”. Tegime läbi esmase ülevaatuse cABCDE algoritmi alusel ja täitsime MIST kaardi.

Peale KP3 ülesande lahendamist oli meie meeskonna meeleolu laes, oli mille üle rõõmustada ja mille üle arutleda. Kõndisime reipal sammul KP4 suunas ja mida lähemale me jõudsime, seda kindlamaks minu meel muutus, et tegemist saab olema esmase triaaži ülesandega… ja seda see ka oli.

Neljandas kontrollpunktis tervitas meid rõõmsameelne kohtunik, kes selgitas põhjalikult, millise ülesandega me rinda pistma hakkame ja millised on selleks vajalikud vahendid. Kohtunik avaldas meile legendi, milles oli palju ilusaid ja keerulisi sõnu, aga põhimõtteliselt oli tegemist droonirünnakuga, mille tagajärjel tekkis hulk erinevate vigastustega inimkannatanuid. Legend oli arusaadav ja meil jäi mõnikümmend sekundit aega, et plaan paika panna . Sündmuskohta lahates joonistus välja plaan, leppisime kokku, et Kristel-Elis tegeleb T3 kannatanutega, Eleri käsitleb vasakpoolses servas olevaid kannatanuid, Kelly läheneb keskel olevatele kannatanutele ja mina (Annika) käsitlen parempoolses servas olevaid kannatanuid. Plaan oli paigas ja kohtunik andis stardiks loa. Aeg läks käima ja meie sööstsime kannatanutele esmast triaaži tegema. Tegevus toimus kiirelt esmase triaaži algoritmi järgi. Kannatanud said käsitletud, triaažikategooria külge pandud ja järgmiseks oli vaja meeskonnaga teha kiired arvutused ning aeg läkski lukku. Kokku oli meil 11 kannatanut, neist T1 - 8, T3 - 2, surnuid - 1. Ülesanne oli põnev, kohtunik jagas mõned tarkuseterad ja edasi suundusime rajale, et liikuda KP5 suunas. Ilm oli soojavõitu, võib kirjeldada, et õkva lämmi oll, aga mis põhilisem, meie meeleolu oli laes. Saime siit maksimumpunktid. Sellises positiivses võtmes liikusime vahelduva eduga kontrollpunkti suunas, tegime vahepeal peatusi, et jäädvustada Järvamaa ilu ja sedasi me lõpuks jõudsimegi KP5.

Viiendas kontrollpunktis tervitasid meid kaks lõbusat kohtunikku. Saime lugeda legendi ja kuna me rada otseselt ei näinud, see oli üllatus, siis ega meil muud üle ei jäänud, kui lihtsalt kohtuniku loal rajale söösta. Tegemist oli kiire maastikurajaga, kus tuli meeskonnana lahendada järjest erinevaid ülesandeid tarvikutega, mis olid juba kohapeal olemas. Esimeseks ülesandeks oli tarvis paigaldada žgutt. Eemalt kostus kellegi karjumine, järgmiseks ülesandeks oli verejooksu peatamine paremast säärest ja esmaabivahendiks oli Iisraeli rõhkside. Esmaabi sai tagatud ja järgmiseks ülesandeks oli kannatanu abistamine kanderaamile. Kanderaam ise oli mõnikümmend meetrit eemal, seega pidime kannatanuga koos sinnani jõudma. Kanderaamini jõudes kurtis kannatanu halba enesetunnet. Aitasime ta kiiresti kanderaamile ja meeskonnatöö tulemusena jõudsime kannatanuga sihtpunti, kus meie aeg läks lukku. Jällegi andsid kohtunikud meie tegevusest tagasisidet, arutlesime ühiselt olukorra veelkord läbi ja liikusime lõbusas tujus edasi järgmisse kontrollpunkti.

Kuuendas kontrollpunktis oli ülesandeks teha meeskonnast mõni lõbus foto ja postitada see QR koodi abil Facebooki kinnise grupi seinale. Edasi liikusime järgmisse kontrollpunkti, meeleolu oli jätkuvalt positiivne.

Seitsmendas kontrollpunktis oli kolmene seltskond koos karujahile läinud, kahjuks oli sõprade vahel tekkinud tüli: kes saab omale karu naha? Üks nendest oli avanud tule ja tulistanud teist kaela. Mina, Eleri, jooksin abistama kannatanut, kellel oli suure verejooksuga kaelahaav. Esimese asjana surusin haava sidemega kinni ja avaldasin sellele survet. Hiljem sidusin haava kinni. Annika tegeles kannatanuga, kes oli rüseluse käigus jala välja väänanud ning kukkunud kätega lõkkesse. Ta pani põletatud kätele külmageeli ja tõstis välja väänatud jala üles. Soovitus on sellisel puhul võtta ka jalanõu jalast, kuid siis väljus kannatanu rollist ja arvas, et seda ei tasuks teha kuna sealt ei tule meeldivat lõhna☺ Kristel-Elis tegeles naissoost segajaga, kes oli koos meestega metsas ja nähtust väga häiritud. Tagasisides öeldi meile, et verejooksude puhul enda ohutust silmas pidades oleks tulnud kasutada kindaid.

Kaheksandas kontrollpnktis tuli aja peale välja valida Häirekeskuse telgi alt üheksa asja, mida võtta kaasa, kui tuleb 48-ks tunniks evakueeruda ja kokku oli vaja panna pusle. Pidime asju toomas käima kordamööda. Vahemaa, kuhu asjad panema pidime oli umbes 30 meetrit. Tagasisides saime teada, et kui oleme juba kaasa võtnud magamiskoti, siis termotekki vaja võtta ei ole, sest see krõbiseb ja võib evakuatsioonikohas teisi häirida. Ka “Ole Valmis” kriisiraadiot ei oleks olnud meil vaja kaasa võtta, selle asemel oleksime võinud võtta akupanga või päikesepaneeli. Kindlasti oli oluline kaasa võtta isikut tõendav dokument, sularaha, ravimid, telefon koos akuga ja vahetusriided.

Üheksandas kontrollpunktis nägime kaugemalt ühte meesterahvast, kes oli väga ehmunud olekuga. Ta hakkas järsku karjuma: ”tulge ruttu, mu naine sünnitab!” Auto juurde jõudes selgus, et tõesti oli vaja vastu võtta sünnitus. Annika läks juhiistmele, et kannatanuga rääkida ja teda rahustada. Eleri kääris käised üles ja võttis kannatanuga koos kõvasti hingates vastu sünnituse. “Palju õnne!” Tene sai kaksikud☺ Kristel-Elis suhtles beebide isaga ja Kelly helistas Häirekeskusesse. Tagasisides saime teada, et oli väga oluline suhelda ka isaga ja värsketele vanematele õnne soovida. Saime siit maksimumpunktid.

Kümnendas kontrollpunktis tuli elustada uppunut, tegeleda kahe väga agressiivse segajaga ja boonuspunkte sai päästerõnga täpselt viskamise eest. Annika ja Kristel-Elis tegelesid uppunu elustamisega. Kaugemalt leidsime ka AED, mida kasutada võisime, aga kahjuks oli kannatanu märg ja AED labad ei tahtnud rindkerele püsima jääda. Enne oli vaja tema keha ära kuivatada. Eleri tegeles koos Kellyga segajatega, kes olid tarvitanud alkoholi ja tahtsid teada, mis sõbrast edasi saab. Päästerõnga täpsusviskamise eest saime kaks punkti. Tagasisides saime teada, et kõne Häirekeskusesse oleksime võinud teha kiiremini. AED kasutamise puhul oleks võinud kuulata, et aparaat soovis vahepeal patsienti analüüsida, aga kuna segajad tegid väga head tööd, siis kahjuks aparaadi helitugevus mattus nende jutuvada alla.

Viimases kontrollpunktis tuli aja peale torso külge panna õigesse kohta inimese siseelundid. Annika ja Kelly said selle tööga väga hästi hakkama. Kui see tehtud, tuli samuti aja peale joosta kohtuniku poolt ettenäidatud puujupini ja tagasi, aga enne seda, tuli selga panna eriline riietus☺ Annika maskeeris ennast arstiks, Kristel-Elis kiirabitöötajaks, Eleri seemendajaks ja Kelly rühmaparameedikuks. See oli ainus punkt, kuhu võis vaatama tulla Anne-Ly ehk meie saatja.

Kokkuvõtvalt oli meil väga hea meeskonnatöö, positiivne meeleolu, mida kütsid veelgi erinevad ülesanded ja sealsed motiveerivad kohtunikud, kes peale iga sooritust andsid meile kohest tagasisidest, tuues esile meie tegevuse plussid ja juhtisid tähelepanu, mida veel oleks saanud teha.

Mina tänan oma meeskonda ja võistluse korraldajat-, meeskonda põnevate väljakutsete- ja positiivse päeva eest!

Rajalt tagasi tulles oli emotsioone palju. Räägiti ülesannetest, oldi elevil toimunust. Käisime saunas ja ootasime tulemusi, kuna eelmine kord olime kuuendad, lootsime, et sel korral võiks minna ehk veidi paremini.

Kuulasime kuidas hõigati järjest kohti välja ja kui juba neljas koht oli öeldud ning meie nime ikka veel ei olnud, vaatasime põlvakatele otsa ja rõõmustasime, et Lõuna-Eestist on nii Põlva kui Võrumaa esikolmikus. Põlvakad tulidki kolmandaks ja meie võit oli totaalne üllatus ja tõi naeratuse näole meile kõigile. Olime rõõmsad, et meie tiimitöö toimis ja võistlusele eelnevast harjutamisest oli kasu. Ilm oli ka suurepärane!

Võrumaa naiskodukaitsjad 1. Koht! Elagu!