Ekstreemlaager

Ootusärevuse tõttu varajane ärkamine tähendas varem maleva juure jõudmist. Seega alustasime hommikut varustust ning kõike muud vajalikku hoonetest välja tassides ning autode peale laadides. Varsti sai kõik vajalik, inimesed ja koer autode peale ning saime suunduda Vastseliina poole.

Linnuse parklas oli elevust juba õhus tunda. Suundusime laagriplatsile ning koheselt hakkas koolitus pihta. Esialgu tutvustati varustust ning seletati mida täpselt on mõistlik eri olukordades kasutada.

Edasi võeti suund linnuse poole, üsna varsti aga juba seoti köis puu külge ning kõik soovijad said harjutada, kuidas turvaliselt, kuid kergete võtetega järsakust alla minna. Samuti, kuidas on kergem üles tagasi ronida.

Esimestele kinnastele kulusid augud sisse, koer üritas instruktori näidiskirkat (ehk käepärast puuoksa) pihta panna ning mäekülge mööda üles siksakitavad inimesed tekitasid mõnusa meeleolu.

Kui kõik olid end pervest ohutult alla saanud jätkasime teed linnuse varemete poole. Vaatetornini jõudes liikus enamik seltskonnast üles ettevalmistusi jälgima. Taaskord saime olulise õppetunni, et isegi inimestel, kes asjaga pidevalt tegelevad, võib pingeolukorras asi meelest minna. Nimelt üles sarikatele roninud instruktor hakkas endas kahtlema. Paar meetrit allpool lõõpiv seltskond ei teinud asja just kergemaks.

Lõpuks hakkas reaalseks muutuma, et sealtsamast tornist tuleb alla minna ja mitte mööda turvalisi treppe. Nii mõnedki põlved tundusid nõrgaks muutuvat. Seal üleval seistes meenus mullegi, et tegelikult olen päris kõrgusekartlik. Esimesed julged ajasid endale rakmed selga ning kiivrid pähe. Testlaskumise tegi instruktori tütar ning esimesed hulljulged ronisidki juba üle rinnatise, et sentimeetrise köie otsas end alla lasta.

Peale seda, kui esimesed paar tükki olid ohutult alla jõudnud, ei kannatanud ka mina enam kauem oodata ning ajasin ilma pikemalt mõtlemata endale kiivri pähe ning asusin ootele. Instruktor kinnitas köie rakmete külge ja andis köied pihku. Kuigi teooria oli enne hirmus selge, siis kahte köit vaadates oli kõik kui peast pühitud ning ei saanud sugugi aru, kumb ots nüüd paremasse ning kumb vasakusse kätte jääma pidi. Õnneks aidati kõik õigesti kätte saada. Seejärel tuli kogu laagri hirmsaim hetk: üle rinnatise ronimine. Lihtsalt üles ronimine polnud hirmus, üks jalg läks ka üsna kergelt üle, kuid see teine jalg ei tahtnud sugugi järgi tulla. Ühte posti, mis seal kõigile hirmus kalliks sai, kallistasin ka mina. Väga pikalt endal mõelda ei lasknud ning tuli lihtsalt teha, nii nagu enne õpetatud oli: end alla lasta, jalad kõveraks ja lükata ja köit järgi lasta. Loomulikult oli seda kõike korraga liiga palju. Köit ei andnud piisavalt järgi ning esimese korraga lendasin käega vastu platvormi. Peale seda aga tundus kõik ülikiiresti minevat ja juba ma olingi all tellistest laotud südame ääres. Loovutasin oma kiivri ja muu varustuse ja see saadeti julgestuköiega üles tagasi.

Esimesed laskumised oli kõikidel emotsiooniderikkad, üle rinnatise ronimist julgustati ning alla jõudes plaksutati. Siis kui instruktorid lõpuks sööma lasti, õppis ülejäänud seltskond sõlmi. Kõik olid väga tublid ja tundus et enamikel tulid sõlmed ilusti välja. Vähemalt ohutul maapinnal päikese käes istudes.

Kui instruktorid olid söönud, jätkusid laskumised. Samuti sätiti all üles ronimisköis. Esialgu piidlesin seda ronimisköit kahtlustaval pilgul, sest see tundus ikka päris keeruline. Peale paari laskumist aga otsustasin ka ronima minna. Juhendaja ja julgestaja valvsa pilgu all ei olnud seal midagi rasket, õpetasid vaheldumisi, mida täpselt tegema pidi. Kahjuks sellest palju meelde ei jäänud ja kas täitsa üksi sellise ronimisega hakkama saaksin, ei tea. Seda peab veel harjutama. Mõni sai kätt proovida julgestamises ning plokkide ehitamises.

Liiga kiiresti jõudis kätte õhtu ning naasesime laagriplatsile. Seltskond oli mõnus ning lõkke ääres jätkus juttu kauemaks.

Järgmine päev algas ülikülma veega näopesuga, mis väga edukalt üles äratas. Peale hommikusööki läksime Vastseliina linnusemuuseumi külastusele koos giidiga. Ma usun, et kõik õppisid sealgi midagi huvitavat. Rõngassärki sai selga proovida, peavalu vastu pidi hea ravim kirves olema, või kui seda ei soovi, siis muumia tuhk pidavat ka hästi toimima. Meie seltskonnas õnneks kellelgi ühtegi valutavat kohta ei olnud, seega jäid kirved ja tuhad järgmisi külastajaid ootama.

Peale muuseumikülastust mindi taas laskuma ning eelmise päeva tarkusi kordama. Kõigil läks laskumine väga hästi ning päev lõppes mõnusalt. Viimased vaprad nägid veel meie tublit juhendajat alt üles ronimas.

Seejärel tuli asjad kokku pakkida ning taas koju naasta, kus üles alla tuleb liikuda treppidest või mõningal juhul liftiga.