„Kuidas me saaksime oma mehed treenida sellisteks, nagu on Eesti naised“?

Möödunud nädalal toimus Tallinnas ja erinevates Harjumaa paikades MILCOMP võistlus.

Nädal aega kestnud võistlus on mõeldud NATO ja selle partnerriikide reservohvitseridele ja reservallohvitseridele. Üritus toimub ühe sündmusena suvekongressist, kus on lisaks keeleakadeemia, meedikute komitee kokkusaamine, noorte reservohvitseride komitee tegevused ja palju muud. MILCOMP on kogu kongressi tegevustest üks pikimaid ning vajab mitmete spordialade tõttu väga palju vabatahtlike tööjõudu.

Alustasin peakorraldajana võistluste planeerimist juba neli aastat tagasi, kuid intensiivsemalt möödunud aasta septembrist. Aasta alguses oli selge, et vaid oma pere ja sõprade toel me kvaliteetset võistlust korraldada ei suuda ja seetõttu kaasasime Tallinna ja Harju naiskodukaitsjad. 

Minu suureks üllatuseks täitus 50 vabatahtliku piir üsna kiirelt. Naised olid kaasatud kõikides distsipliinides, alates laskmisest kuni auhinnatseremooniani, olles jaotunud vastavate alade vastutavate käsutusse ja juhendamisse. 

Üsna paljud pelgasid, et neil puudub kogemus spordivõistlustel või militaartemaatikas, kuid usun, et kõik osalenud vabatahtlikud said kinnituse, et selleks polnudki vajadust. 12 staabitöö kogemusega naisterahvast olid muude MILCOMP ülesannete kõrvalt ka läviohvitserideks ja tegid sellega mitme riigi saabumise ja siinviibimise väga palju lihtsamaks, aidates otsida näiteks vahelennul kaotatud pagasit.

Olen ise Naiskodukaitses olnud üle kümne aasta, aga ma pole kunagi sellisel viisil meeskonnatööd kogenud. Mul tuli korduvalt imestuda --- enne kui jõudsin autost kaste tooma hakata, oli keegi juba sellega ise alustanud, enne kui jõudsin otsima hakata kedagi, kes järgmise päeva kellaajad välja prindiks, oli keegi jõudnud need juba tahvlile kirjutada.

Mu suurim üllatus oli kohe esimesel päeval, kui andsin juhiseid, kuidas delegatsioone vastu võtta. Arvasin uskuvat, et teen seda väga lihtsalt: "Rohelise markeriga joon alla, kleeps peale, siit rinnasilt, sealt stardimaterjalid...". Iga mu juhist kordas lihtsamas ja loogilisemas sõnastuses üle üks tragi naine. Ta tegi seda viisil, et mina juhina tundsin ennast sel hetkel väga mugavalt ja tema koos 15-ne veidi segadusse sattunud naiskodukaitsjaga sai olukorrast kiiresti selgema pildi. Kui olin kolm suuremat teemadeblokki ära selgitanud, siis ütlesin, et edasi teeme täpselt nii, nagu Karmen (ma tegelikult kahjuks ei mäleta ta nime enam) ütles, sest tema metoodika tundub oluliselt rohkem vett pidavat. Kõnealune veidi kohkus ja ütles, et on varem lihtsalt hotellis töötanud. Sellel momendil sain aru, et sellele meeskonnale, mis koosnes vaid naistest, võin ma usaldada ka need ülesanded ja kohustused, millest mul endal veel väga head läbiviimise aimdust ei olnud.

Oma äärmiselt sooja ja entusiastliku meelelaadi poolest said kõik vabatahtlikud ka võistluse peakohtunikult kiita. Ma jätan siinkohal tema rahvuse mainimata, kuid komplimendina kõlab see kõigi vabatahtlike naiskodukaitsjate kohta, kes oma panuse, aja ja energia võistluse korraldamisse panid: "How can we make our soldiers as great as your female volunteers?".

Aitäh, hea naiskodukaitsja, et Sul oli tahe ja energia muuta kogu suurvõistluse korraldus selliseks, et ka nädal hiljem saadetakse mulle tänusõnumeid Soomest kuni Lõuna-Aafrika Vabariigini. 

Kärt Praks