Naiskodukaitsjatega „linnuteed“ kaardistamas

Palverännak on taevase „linnutee“ all kulgev kindlatesse pühapaikadesse sooritatav rännak, kus sümboolselt püüdleb hing Jumala poole. Tänapäeval pole palverännakud ammu enam ainult usklike pärausmaa, vaid palverännu radadel rändavad inimesed erinevatel eesmärkidel: matka-, kultuuri-, looduse- või erinevate inimestega kohtumise huvidest tingitult. Palverännu matku vahel kutsutaksegi inimestega kohtumiste radadeks. Siiski käib matkamisega mingil määral alati kaasas spirituaalsus ja siin ei ole vahet, kas oled kristlane või ateist. Me oleme abikaasaga käinud kolmel korral Santiago de Compostela radadel ja neid kogemusi on raske sõnades edasi anda. Tagasi tulles oled alati energiast pakatav ja negatiivsetest mõtetest puhas. Palverännakutega kaasnab ka üks suur oht- nimelt võib kergesti jääda tugevasse sõltuvusse. Nii ongi Eesti Jaakobitee Sõprade Seltsi ühinenud inimesed, kes sellise sõltuvuse endale külge saanud. Kuna palverännakud koguvad viimastel aastakümnetel järjest suuremat populaarsust, on üle Euroopa kõik riigid hakanud kaardistama palverännu radasid oma riikides, et oleks võimalus pikemaid rännakuid ja/või palverännaku retki sooritada ka oma kodukohas. Eesti Jaakobitee Selts vabatahtlikult täidab seda missiooni, et Eestiski saaks palverännu rajad loodud, kaardistatud, märgistatud ja liituksid ülejäänud Euroopa radadega. See on pikk töö ja protsess, aga Ülejõe matkaga sai kaardistatud Eesti palverännu raja viimase lõigu, Pärnust- Iklani, elekrooniline track, mille järgi on lihtne ka võõrsilt tulnud inimesel eksimatult jõuda Tallinna Toomkirikuni või Viimsi Jaakobi Kirikuni. Tänaseks on kogu Eesti palverännu rada leitav siit: http://camino.ee/?page_id=1200 

Kui aasta alguses Ülejõe jaoskonna juhatus matkaplaane hakkas seadma, siis ühehäälselt nõustuti, et ka meie võime oma panuse anda palverännu suurde projekti Eestis. Reedel, 22.märtsi keskpäeval asusingi teele Pärnust, Karja 3 kiriku juurest. Suur oli minu üllatus, kui Advedikiriku pastor tuli meie rännakut õnnistama. Õpetaja saatis meid teele õpetusõnadega 4-23 Piiblist „Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!“ Õpetaja selgitas, et jalad viivad meid, aga süda kutsub ja hoitud süda kutsub meid õiges suunas. See on imeline, kuidas rännakul need kaasa saadud sõnad hakkavad toimetama meie peas ja hinges ning lõpuks omandavad hoopis sügavama tähenduse.

Pärnus läksime teele Jane kallistustega Epuga kahekesi. Jane ja Epp on Eesti Jaakobitee Sõprade Seltsi eestvedajad. Epp saatis mind Raeküla metsadeni ja sealt jätkasin algul teekonda üksinda kuni Uuluni, kus kohtusin ülejäänud naiskodukaitsjatega, kes töö tõttu varem ei saanud alustada. Põhjus oli selles, et reedeti on veel inimesed tööl ja ei saanud lõunasel ajal minuga ühineda, aga raja tahtseme läbida täies ulatuses, et märk maha jääks õige.

Palverännakutel on see tavaline nähtus, et rajale saadetakse, rajal ühinetakse või käiakse rajal just nii kaua, kui muud elukohustused lubavad. Nii kõndis Kristel meiega laupäeva pärastlõunani ja Karmen ühines pühapäeva hommikul. Ka selles mõttes oli see tõeline palverännak.

Esimesel õhtul jõudsime ööbimispaika hilisel ja väga pimedal ajal. Oli hetkeks segadust, et oleme eksinud, aga meid saatis ja turvas saateautoga Maie, kes oli juba meid esimeses ööbimispaigas ootamas, ahjud küdemas ja toit pliidil podisemas. Maie oli meie imeline hoidja kogu matka vältel. Nii hea on jõuda kohale soe söök ja soe tuba ootamas. Siinkohal südamlikud tänud ka Soometsa külaseltsi maja perenaisele, Hiiele, kes võimaldas meil majas ööbida. Tegelikkuses lausa luksuslikemas tingimustes kui palveränduritele kohane. Palverännuradadel Hispaanias on palju ööbismispaiku, mida kutsutakse albergue-deks, kus väikse tasu eest saab rändur koha naris, võimaluse ennast ja pesu pesta ning võimalusel ka kööki kasutada. Palverändurid ei vaja suuri mugavusi, vaid siiski minimalistlikke tingimusi- ööbida, süüa ja varustust kohendada. Nendel palverännuradadel võib leida palju söögikohti, kus pakutakse palveränduritele ehk peregrinodele, soodsama hinnaga toilustamist. Ka kohalik elanikond suhtub peregrinodesse äärmiselt sõbralikult ja toetavalt- lehvitatakse põldudeslt ja koduaedadest, soovitakse „Buen Camino!“.

Kohtades, kus kohvikuid ei ole, pakuvad kohalikud oma kodus tassi kohvi või enda küpstatud kooki/pirukat mõne mündi eest. Selline soe suhtumine annab energiat ka üliväsinuna rännakut jätkata.

Meie oma rännakul jõudsime teise päeva õhtuks Kabli RMK alale, kus ööbisime jaotelgis. Kui esialgu mõtlesime, et kütame vaid õhtul telgi soojaks, et ei peaks ahjuvalvega mässama, siis öö osutus miinuskraadidega külmaks katsumuseks ja vabatahtlikult kütsime ikka ahju hommikuni välja. Hommikusöök tuli samuti priimusel valmis saada külmetades, sest eks see päiksetõusu hetk ju kõige näpistavam aeg ole.

Kolmas päev kulges palju mööda mererannikut, mööda liiva, mis raskendas astumist, kuid imeline loodus taas inspireeris meid. Matka tipphetkeks kujunes kohtumine väikese viigerhülge pojaga, kes armsasti poseeris meile, siis merre sulpsas ja oma teed läks. Nii jätkasime ka meie oma teed, jõudes lõunaks sihtpunkti Eesti-Läti piirini, kus Maie ootas meid taas juba valmis seljankaga ja Karmen tõi autost välja enda küpsetatud imemaitsvad muhvinid. Kuigi tagasi Pärnusse jõudes lajatas meile tsivilisatsioon oma stressiga kohe pika puuga pähe, olime me suhteliselt immuunsed veel, sest südame kutsel käisime õiget rada ja me olime taas jõudnud õigesse kohta.

Selle matkaga sai punkt pandud Eesti radade mahamärkimisele- raja elektrooniline jälg on nüüd olemas ja liidetud euroopa radade võrguga. Kuid teha on veel palju- kogu raja märgistamine palverännuraja tähistega, kooskõlastused kohalike omavalitsustega ja sidemete loomine rajale jäävate koguduste, majutusasutuste ja ka elanikonnaga, kes on loodetavasti valmis palverändureid toetama lihtsa majutusvõimaluse, tassi sooja kohvi ja pirukaga või lihtsalt hea ja toetava sõnaga! Buen camino!

Pilti tegid Margit Kaur ja Jaanus Ots.