Viru ringkonna naiskodukaitsja argipäev kriisis: visiir ette, kummikindad kätte, kittel selga, kilesesussid jalga ja eesliinile!

Taust ja oskused on naistel igaühel erinevad, väljaõppe saab vajadusel ka kohapeal. Ent mis on see ajend, mis paneb naisi eesliinile tormama, mis seob?

Meeri Visnapuu on Rakvere haiglas abiks käinud aprillikuu algusest. Naiskodukaitses on ta alles algaja, läbimata on veel baasväljaõpped, aga üleskutsele appi tõtata reageeris ta kiirelt. Kuigi naine on meditsiiniga ainult nii palju kokku puutunud, et on näinud kõrvalt väga heade sõbrannade meditsiiniõpinguid, siis tööülesannete täitmisega sai ta kohapeal pärast selgitustööd kiirelt hakkama. Tänaseks on Visnapuu teinud tööd kuus vahetust ja leiab, et see on hea vaheldus kodukontoris töötamisele ning võimalus anda oma panus viiruse kontrollimatult haiglasse sattumise tõkestamiseks ja meditsiinipersonali viirusesse nakatumiseks. „Võtan seda kui võimalust kogukonda panustada,“ selgitas Visnapuu oma panuse tagamaid, lisades, et  ka kodus püsimine on suurepärane panus praeguses olukorras. „Kui otsustatakse veel lisaks panustada, siis soovitan seda teha läbimõeldult ja vastutustundlikult,“ sõnas ta.

Naise sõnul on EMOsse pöördujad väga mõistvad ja ei ole häiritud lisaetapist, mille nad peavad enne abini jõudmist läbima, vaid pigem kiidavad, et selline kontrolliv peatuskoht on olemas.

Nimelt tuleb naiskodukaitsjatel iga haiglasse siseneva patsiendi kohta täita küsitlusleht, mille järgi jagatakse ja saadetakse nad edasi kas puhtasse või saastunud tsooni. Uuritakse ka patsientide sümptomeid ja võimalikku kokkupuudet COVID-19-ga. Samuti kuulatakse ära esmased kaebused ja mõõdetakse kehatemperatuuri.

Esimesest üleskutsest peale ja kaheksa vahetust panustanud Reet Saari on läbinud Naiskodukaitse baasväljaõppe ohutushoiu koolituse ja saanud meditsiinialast täiendust sõduri baasoskuste kursusel. „Kuna mul oli võimalus ja soov aidata, siis valiku tegemine ei olnud raske. Soovisin aidata inimesi, kes on oma igapäevatöös praeguseks üle koormatud ja anda ka neile võimaluse puhata,“ selgitas ta oma vabatahtliku panuse tagamaid.

„Mulle meeldib, et saan olla abiks olukorras kus seda vaja on,“ lisas ta. Nõnda on Saari käinud abis ka sadamas, olnud COVID-19 mobiilses telgis ja andnud nõusoleku ka piirile appi minna. „Kui tuleb kutse appi minna ja on võimalus, siis lähen kindlasti, sõltumata kohast,“ sõnas naine otsusekindlalt.

„Sellises olukorras abistamine annab heaolutunde ja rahulolu, et olen omalt poolt teinud kõik, et see kriis võimalikult kiiresti läbi saaks,“ sedastas Saari ja kutsus üles kõiki oma võimaluse piires panustama, ent märkis ka, et kodus püsimine on samuti panustamine. 

Aprilli algusest kuus vahetust triaa¾itelgis teinud naiskodukaitsja Kristi Raudsepp, kes on läbinud organisatsioonis esmaabi baasväljaõppe mooduli, lubas jätkata Rakvere haiglas abistades seni, kuni selleks vajadust on. „See on minu kohus olla abiks sellisel hetkel. Kui minust on siin kasu, siis lõppkokkuvõttes võidavad sellest kõik: haigla töötajate koormus väheneb ja mina saan uue kogemuse võrra rikkamaks,“ selgitas Raudsepp. Tema hinnangul näitavad sellised olukorrad, et Naiskodukaitse ja Kaitseliidu pere on väga kokkuhoidvad ning liikmete seas leidub alati neid, kes abiks on. Samas on ta seda meelt, et kõik ei pea panustama eesliinil, piisab ka kodus olemisest ja oma perega koos millegi tegemisest, mille jaoks varem aega pole olnud.  „Seda aega tuleb võtta lihtsalt kui uut õppetundi kõigile. Vältida tuleb rahvarohkeid kohti, üksteise külastamist ja niisama mööda poode kolamist –  ainult nii saame sellest üle ja oma igapäevase elurütmi juurde tagasi,“ edastas ta sõnumi kogukonnale.

Naiskodukaitsja Evely Press on Rakvere haigla triaa¾itelgis panustanud neli nädalat ja igas neist kaks kuni kolm  vahetust. Naiskodukaitses on ta läbinud esmaabi baasväljaõppe ja seoses töökohaga koolis läbinud ka muid esmaabikoolitusi.

„Kohe kui eriolukord välja kuulutati, sain aru, et pean olema valmis kuskile minema ja midagi tegema,“ tunnistas Press. „Esimesed pakkumised vabatahtlikuna panustada olid kodust kaugel, laste kõrvalt ei saa minna. Ootasin kodulähedast infot ja abivajadust, et saaks eelkõige meiekandi inimestele abiks olla,“ meenutas ta. Kui naisele laekus info, et parameediku väljaõppega naiskodukaitsjaid kaasatakse Rakvere EMOsse ja peagi avatakse ka välitelk, kuhu on vaja abikäsi, siis pakatas naine igati valmisolekust oma panus anda.

„Olen aru saanud, et tähtis on olla hea kuulaja ja empaatiline, sest EMO on see koht, kuhu tullakse viimases hädas (kui ise ei oska ennast aidata),“ rääkis Press oma senistest kogemustest vabatahtlikuna. „Jaa, tullakse ka liiga kergekäeliselt vahel. Aga ikkagi see esmane kuulamine ja arusaamine inimese murest on oluline,“ rõhutas ta.

Näha on, et patsiendid tulevad pärast lahkumist lehvitama, tänama ja soovivad terveks jäämist. Kui aga uudistan kamraadilt, miks ta seda teeb, siis on tal varrukast kohe vastus olemas. „Kui ma nüüd ausalt vastan, siis esimene koduõppenädal kahe lapsega, kolmas tuulerõugetes – oli kodus katastroof minu enda jaoks. Nüüd on tekkinud mõnus olemine kõigile – mina saan puhkust koduõppest ja lapsed minust. Samas peavad nad olema iseseisvamad ja vastutustundlikumad, et selleks päevaks planeeritud asjad tehtud saaks,“ selgitas Press. „Teiseks see uhke ja hea tunne, et mina olengi eesliinil! Ja tegelikult ma tunnen, et see on selle viie Naiskodukaitses oldud aasta jooksul esimene suur, tõsine ja tähtis asi, mida ma organisatsiooni liikmena olen teinud – see, mille jaoks me Naiskodukaitse liikmetena olemas oleme ja harjutame ning koostööd teeme!“

Ka neid kaaskodanikke, kes on kodus istumisest väsinud, kutsus ta muud tegevust leidma ajutise töö näol või vabatahtlikuna. „Nii avardab oma silmaringi ja saab uusi oskusi, aga ka vaheldust,“ innustas Press.

Naiskodukaitses rühmaparameediku kursuse läbinud ja seejärel praktika kiirabis sooritanud Viru ringkonna esinaine Lea Matusorg omab eelnevatest naistest rohkem meditsiinilisi oskusi ning panustab EMOs.

„Kui tuli abikutse Viru maleva meditsiinipealikult Kristjan Laubholtsilt, kes ise töötab samuti Rakvere haigla EMOs, saigi kohe otsustatud, et nüüd on võimalus anda parimal moel oma panus,“ rääkis Matusorg eesliinile sattumise tagamaadest.

Erinevad praktikad EMOs loovad meditsiinist huvituvale naiskodukaitsjale suurepärase võimaluse seni õpitut meelde tuletada, käelisi tegevusi harjutada ning ka uusi teadmisi ja oskusi ammutada.

„Osakonnas on sõbralikud ja abivalmid õed, kes heal meelel õpetavad ja näitavad, kui on vaja teostada protseduuri, mida varem pole teinud,“ sõnas ta. Põhilised tööülesanded, mida täita on vaja on seotud õdede tööga:  triaa¾, monitooring, veenikanüüli paigaldamine, vereproovid ja COVID-19 testide võtmine, tilgutite, ravimite ja hapniku manustamine vastavalt arsti korraldustele, kateetrite panekul abistamine ja EKG tegemine. Samuti lahastamisel abistamine, erinevate  traumahaavade sidumine jne.

Eesliinil nakatumist Matusorg ei pelga, varustus ja isikukaitsevahendid on tagatud. Pigem leiab Viru ringkonna juht, et Naiskodukaitsesse astujad on enda jaoks selgeks mõelnud, et on astunud riigikaitselisse organisatsiooni ja ei kõhkle appi ruttama minemast, kui riik seda vajab. „Täna „sõdime“ me koroonaviirusega ja meie kohus on aidata vastavalt oma oskustele ja võimetele,“ sõnas Matusorg.

„Eriolukord ei ole kahjuks veel läbi ja täna ei oska keegi kindlalt öelda, kui kaua see kestab. Kui otsustad, et soovid ka anda oma panuse, siis leiad kindlasti võimaluse abistamiseks oma kodukandis,“ ärgitas Matusorg ja soovitas inimestel kokku hoida, üksteist abistada – nii olevat võimalik ühiselt kõigist raskustest jagu saada.

Rakvere Haigla juhatuse esimees Ain Suurkaev kiitis tulihingelist abiväe maaletoojat, Kaitseliidu Viru maleva vabatahtlikku meditsiinipealikku Kristjan Laubholtsi. „Tema Rakvere haigla erakorralise meditsiini osakonna õena näeb ja tunnetab seda abi võimalikkust, vajalikkust ja oskab seda targalt korraldada läbi oma praktilise kogemuse,“ sõnas Suurkaev, kelle sõnul on kokkukasvamise periood kahe osapoole vahel toimunud juba pea aasta tagasi, mil haigla sai teha koostööd parameedikute praktika korraldamisel.

„Meie maja erakorralise töö iseloom ja korraldus võimaldab Kaitseliidu struktuuride liikmetel jätkata oma igapäevatööd ja toiminguid. Oleme paindlikud nende graafikute koostamisel ja panustamise ajalistes valikutes. Eelkõige saavad nad siin omavahel koostööd teha,“ lisas Suurkaev. „Meie poolt tänud ja kummardus ning olen ilmselgelt veendunud, et sama arvamust jagavad meiega ka patsiendid,“ sõnas ta lõpetuseks.

Kaitseliidu Viru maleva vabatahtlik meditsiinipealik Kristjan Laubholts märkis, et koostöö haigla ja naiskodukaitsjatega sai alguse tõesti juba 2019 kevadel, kui parameediku kutsega naised käisid oma oskusi praktiseerimas. „Sellel ajal oligi eesmärk värskendada nende teadmisi ning tutvustada EMO keskkonda,“ selgitas igapäevaselt Rakvere haigla erakorralise meditsiini osakonnas õena töötav Laubholts. „Olime arvamusel, et kui kunagi peaks nende abi vaja olema, siis on palju lihtsam tegutseda tuttavas keskkonnas ning veel tähtsam on läbi selle nende oskuste ja teadmiste säilitamine,“ lisas Laubholts.  Mees on samal teemal kirjutanud ka oma lõputöö koostöös AS Rakvere Haigla EMO ning Viru maleva parameedikutega.

Nähes, et COVID-19 on hakanud tugevalt levima väljaspool Aasiat, võttis Laubholts märtsis parameedikutega ühendust ja uuris nende abistamise valmisoleku kohta. Koheselt, kui EMO ette tekkis välitriaa¾, tulid parameedikud osakonda appi. Paar nädalat hiljem ka naiskodukaitsjad, kellel pole parameediku kutset. „Nende ülesandeks sai eeltriaa¾i teostamine, mille abil saame patsiente suunata õigesse tsooni,“ sõnas ta.

Laubholtsi hinnangul on vabatahtlike panus olnud kirjeldamatu. „Tänu neile on meie koormus püsinud normi piirides ning saame osakonnas teha julgemalt tööd. Kaitseliidu vabatahtlikud on panustanud alates eriolukorra kehtestamisest koondatult umbes 1500 tundi EMO-s,“ arvutas ja kiitis Laubholts.  Tema sõnul kirjeldab vabatahtlike panust kõige paremini haigla töötajate pidev huvi, kui nad küsivad, kas keegi täna taas appi tuleb ning positiivse vastuse korral tekkiv rõõm, sest nad tervitavad vabatahtlikke nagu vanu kolleege.

Kaitseliitlasena teab Laubholts vabatahtlikuna panustamise tagamaid. „Vabatahtlikuna panustamisel osaleme kõik olukorras, mis tegelikult juhtub kord elus, täpselt sellises kohas ning samades tingimustes ei ole me enam kunagi,“ tunnistas ta. „Me saame kogemuste võrra rikkamaks, millest me muidu jääksime ilma ja saame uhkusega öelda, et me aitasime ning lahkume siit osavamate ja targematena.“