Vaprad Otepää jaoskonna naiskodukaitsjad öörannakul

Algne naiskond pidi olema teine, üks liikmetest pidi halvade asjade kokkusattumisel loobuma osavõtust. Seetõttu tuli leida puudu olev liige poole tunni jooksul. Selleks, et saaks üldsegi võistlust alustada. Kõik see jäi viimasele minutile, nii ka starditi Väike- Maarjast viimaste seast. Valgus oli juba selleks ajaks hämardunud ning oli selge see ,et meie rühm hakkab kõige rohkem lahendama ülesandeid pimedas. Neid see ei heidutanud, sest olid õnnelikud selle üle, et saab minna võistlusrajale. Raja peal olevad ülesanded puudutasid nii silmaringi, käelist osavust, Naiskodukaitse baasväljaõpet ja ka natukene huumorit.  Kogu teekonna peale läbiti jalgsi 22 kilomeetrit .

Esimesena pidi minema  meditsiinipunkti, tuli lahendada erinevaid situatsioone . Näiteks jalgrattur ise kukkus ja tal tekkis seetõttu lahtine luumurd. Jalgratturit näinud tütarlaps sai tugeva šoki. Naiskodukaitsjad pidid hindama vastavat situatsiooni, mida peaks tegema , kuidas käituda. Kõik tehti läbi nii nagu oleks see olnud päriselus.

Ilmajaamas oli vaja teada erinevate mõõteriistade nimesid ja kasutusalasid . Samuti pidi piltidel arvama ära, mis pilvetüüpidega on tegemist(kihtpilved, rünkpilved, kiudpilved) jne.

 Peale seda liiguti Porkuni ristinini, kus oli natukene humoorikamat laadi ülesanne. Nimelt pidi vastama küsimustele, ainult ei tohtinud vastata nii :jaatavalt, eitavalt, mhmh, samuti ka mitte ühe sõnaga. Sealt tuli ikka päris lustakaid vastusi, mis muutis nii mõnelgi meeskonnal kehvast tuju rõõmsaks.  Paemuuseumis oli jällegi teadmiste kontroll. Nimetus ja kivi tuli panna kokku.  Veel ära arvata ka pildilt fosiili kehaosad, mis siis võiks olla, kas pea, saba või hoopis midagi muud. Aktsiaselts  Pagari juures, ei saadud mitte ühtegi saiakest vaid hoopis tuli kokku klopsida linnumajake. Linnumajakese ehitamisega tuli aja sisse mahtuda.

Üle poole punktidest käidud, oli ees ootamas täpsusviskamine.  Ette oli antud väikese raskusega kotid, mida siis tuli visata lina peale joonistatud kastidesse. Joonistatud kastide sees olid  erinevad punkti summad 5-100-ni. Võitja rühmaks tuli see, kes sai suurema skoori.  Visete arv oli etteantud ja kui kott põrkas joonistatud kastist välja siis punkti ei saanud.  Üks viimastest ülesannetest oli Kaitseliidu seaduste teadmine. Paberile oli välja toodud seadused, aga seadusest oli puudu mõni sõna. Ütleks nii, et meie meeskond lähenes väga loominguliselt ülesandele ja lõi natukene värskendatud seaduse.  Kaks viimast punkti  oli pühendatud relvadele, esimesel neist tuli panna kokku AK4, siiski oli ka sel ülesandel oma kiiks. Nimelt olid osad segamini ajatud Galiliga.  Ehk tuli leida õiged osad, et üldsegi saaks midagi kokku hakata panema. Jällegi kõik aja peale. Viimane, aga kujutas endaga õhupüssiga laskmist. Maha tuli saada ,,emotsioonidega” plekkpurgid.  Sellised olidki need ülesanded, mis öörannakul meie Otepää jaoskonna naiskodukaitsjad pidid tegema. Mainiksin veel ära, et tempo oli vägagi kiire, kuna pidi jõudma õigeks ajaks uude punkti ülesandeid lahendama. Liiga hilja jõudes oleksid punktid maha läinud .

Ürituse lõppedes olid küll mõnel varba küüned ära ,,kaotatud” rajale, aga seejuures oldi ikka väga kokkuhoidvad ja naiskond ei läinud mitte ükski kord omavahel tülli. Koostööga jääda lausa nii rahul, et võiks samas koosseisus uuesti end mõni järgmine kord proovile panna.