Valmis 'lappima' haavatuid efektiivse tule all

Esimesel nädalavahetusel anti ülevaade Kaitseväe meditsiiniteenistusest, organisatsioonist ja ülesannetest. Samuti tutvustati Role I – IV. Teemadega tulid välja Kuperjanovi JP instruktorid, kellega Kaitseliidu Võrumaa maleva instruktoril on tekkinud soe ja usaldusväärne suhe.  Peale lõunat  alustasime praktilise tegevusega, mis alati kinnistab teooriat. Elustamisoskuste lihvimine täispikkadel mannekeenidel: õiged asendid, õiged võtted..... massaaži sügavus ja efektiivsus, seda kõike jälgisid koolitatud instruktorid, andes vajalikku nõu ja tuge.  Kursuslaste peal harjutasime stabiilset külili asendit. Õppisime siduma erinevaid haavu ja könti.

Inimorganismi ehituse ja funktsioonide käsitlemisele kulus pea terve teine päev, kus varasemast kooliajast oli vaja meelde tuletada palju. Kuis muidu saaksime metsas haavatud sõdurile abi anda. Selleks, et teema paremini kinnistuks, kõik kaasa mõtleksid ja arutaksid, tehti peale igat teemat väike tunnikontroll. Anatoomiatunnid keeresid silme ees ja hea oli tõdeda, et ka kooliajast meenus nii mõndagi.

Järgmist nädalavahetust alustasime vahearvestusega. Keemiasõda tänapäeval on põnev teema ainetest ja materjalidest, mille kasutusest polnud aimugi. Õppematerjali oli „söödavaks teinud“ instruktor Anu Jõgeva, kellel oli antud teema kohta ka lisamaterjali välja otsitud.  Tänapäeval aset leidnud juhtumistest kõige huvitavam tundus Moskva pantvangikriis, kus vene eriväed kasutasid keemilist ainet, mille kasutamist nad tänaseni eitavad. Õppematerjal, mida kasutati oli Tartu Ülikooli professori A. Meose materjal, mida käib ta lugemas ka Kaitseväes.

Teemat  “langenud sõdur lahinguväljal“ käsitles Kuperjanovi Jalaväe Pataljoni kaplan Anna-Liisa Vaher.  „Sõda loetakse lõppenuks siis, kui on maetud viimane langenud sõdur “  seega puudutasime teemat sügavuti ja instruktoril oli rääkida ka oma kogemusi õppustest pataljonis. Instruktor Terje  Rammo, kes töötab igapäevaselt sõduritega,  rääkis meile lahingstressist. Stress ei ole haigus vaid nähtus. Stressiga seotud mõisted: stressor, stress ja stressreaktsioon. Tänapäeval saab sõduril kõige paremini stressi metsas ravida nutiseadmega, see on tõestatud fakt. Saime aimu Genfi konvensioonist, mis tegelikult ju ei toimi,   põgusa ülevaate, enne kui hakkasime triaaži, TCCC  ja MIST raportit põhjalikult käsitlema. Kõige õigem isntruktor antud teemat käitlema on Aleksander Suits, kelle kogemused ja teadmised sõjameditsiini vallas on piiritud. Instruktor suutis äratada nii palju tähelepanu, et tunni lõpp ei tahtnud ega tahtnud tulla, kuigi kojumineku aeg oli juba käes.

Mis on TRIAAŽ: haavatute ja vigastatute kiire sorteerimine, et saaks kiiresti meest lahinguväljale saata. Juba Napoleon sorteeris võitlejaid: kel vigastus väike, tagasi lahingusse, lähtudes tol ajal vaid käsust. TRIAAŽ- kannatanute päästmine. Triaaži teha on keeruline, seega peaks sellega tegelema kõige pädevam inimene grupis. MIST raport ja selle täitmine on samuti raske, sest kõik peab toimuma kiirelt, kindlalt. MIST raportit üleandes koos haavatuga peaksid ise olema suuteline edastama vigastused ja samuti peab rapoti saaja aru saama, mida oled sinna kirja pannud. Nägime vahemalt 5-6 erinevat varianti, mida kasutatakse, seega igal õppusel oleme valmis, et nina alla pistetakse mõni uus variant. Proovisime ka täita neid viimasel etapil.

Kolmandal nädalavahetusel kogunesime reede õhtul Sakala malevasse. Alustuseks tegime vahearvestuse nagu tavaks oli saanud. Peale seda tuletasime meelde eelmisel korral õpitut ja tegime ka praktiliselt läbi, mannekeenideks kasutasime kursuslasi. Esmane ja teisene ülevaatus, kuni pesuni välja. Ei ole ju mõtet kompida läbi riiete, sest on vigastusi, mis vastasel korral jäävadki märkamata. Viited, märgid kehal, mida lihtsalt paksude riiete korral ei märka (hematoomid, viltune trahhea jne).

Laupäeva hommikul peale äratust, hügeeni ja sööki pakkisime varustuse kokku ja alustasime motoriseeritud rännakut  Väluste harjutusväljale. Ees ootas nädalavahetus metsas, ööbimisega telgis. Kohale jõudes panime telgid püsti ning  algas loeng välihügeenist, millele  instruktor Raimo Merilo tegi huvitavaks oma näidete ja tegevusega. Järgnes kerge lõuna ja siis läks asjaks...... varustus selga, killuvest ja lahingrakmed,  kiiver pähe, relv kätte,  kõhuli maha ja roomama. Instruktor Merilo näitas ette kõiki võimalikke võimalusi kuidas kannatanut efektiivse tule alt ära tuua. Uskuge, see ei ole mee lakkumine. See on uskumatult raske ja keeruline. Kui alguses proovisime kuival heinamaal ja nalja oli nabani, siis hiljem suundusime porisesse metsa, seda kõike uuesti läbi tegema. Seal enam nii lõbus ei olnud. Kui rakmed kännu taha kinni jäävad, ega siis ikka kannatanut ei tiri küll. Sellega see päev veel ei lõppenud, taskulambi valgel tegime esmast ja teisest ülevaatust. Kulminatsiooniks sai see, et instruktorid olid päeval valmis ehitanud pesemiskoha ja kõik pidid pesema minema. Täpsustuseks- kell oli üheksa õhtul ja õues oli miinus kraadid. Sooja vett keetsime katelokis. Hirm oli külma ees suurem, aga tegelikult oli täitsa mõnus. Peale seda sai sooja telki magama mindud.  Nii mõnigi õppuritest andis teada, et päev oli rakse nii vaimselt kui füüsiliselt. Müüt laskur-sanitarist kui „kestakorjajast“  sai ümber lükatud oma isiklike kogemuste põhjal, nähtu kuuldu, kogetu põhjal.

Pühapäeval oli äratus varavalges ja ees ootas kõik see, mida eelmisel päeval olime õppinud, aga seekord oli asi tõsisem, sest kogu tegevus käis intensiivse tule all. Sööstad, katad, sööstad, katad, lapid haavatut vastase intensiivse tule all ja siis pead ta sealt veel haavatute kogunemiskohta lohistama, et peatada eluohtlik verejooks, kontrollida elutähtsaid näitajaid. Kui kõlama hakkasid vastutegevuse paugud, läks asi veelgi hullemaks, sest side, mida enne suutsid siduda, ei seisnud enam pihus ja ei teadnud kuidaspidi pihku võtta ning siduda. Kus on öeldud, et peab kerge ja lõbus olema? Päeva teises pooles harjutasime metsas (kui seda metsaks saab nimetada)  haavatute otsimist ja välja tassimist. Lahendasime ülesannet, milles oli kolm kannatanut, pidime andma esmast abi ja toimetama kanderaamiga ükshaaval kannatanute kogunemispunkti. Sellega said praktilised ülesanded tehtud ja kätte jõudis laagriplatsi koristusaeg, sõit Sakala malevasse ning edasi koju.

Neil hetkeldel mõtled ja kadestad neid, kes asuvad puhanuna uude töönädalasse kui ise lohistad jalgu üle uksepaku, et asjalik välja näha oma põhikohal. Usun, et sel nädalavahetusel andsid tunda lihased, mille olemasolust enne aimugi polnud. Meenub kursusekaaslase vastus sõnumile, et „kas elad veel?“  vastus tuli ! “Elan, aga mis elu see on ....“

Jäänud oli veel ainult üks nädalavahetus......  ees ootas kirjalik ja praktikaline eksam. Laupäevane päev möödus suuremas osas õpitu meelde tuletamisega. Harjutasime esmast ja teisest ülevaatust, stabiilset külili asendit, kunstlikku hingamise tegemist, haavade ja köndi sidumist Siiri Lõukese ja Anu Jõgeva käe all. Laupäeva õppetöö lõppes kirjaliku eksamiga. Õhtu kulminatsiooniks oli saun, sest oli ju viimane õhtu kui kõik koos olime.

Pühapäev algas varavalges, haarasime oma varustuse ja asusime Nursipalu harjutusväljakule, kus toimus eksami praktiline osa. Sõna eksam toob sisse ärevuse ka kõige kogenumal inimesel. See sõna on, kas kooliajast saanud sellise hirmutava hoiaku. Praktilise eksami esimene osa oli elustamine, kus hinnati küll käte asenidit, massaaži sügavust, õiget suhet (2:30)  stabiilse asendi andmine kursuse kaaslasele ja soojustamist. Eksami teine pool oli efektiivse tule all abi andmine ja kannatanu toomine kogumispunkti erinevaid transpordivõtteid kasutades. Järgnes teisene ülevaatus ja korralik esmaabi, haavade sidumine, kuni kannatanu üleandmine MIST raportiga.Vastutegevuseks oli välja tulnud Võrumaa maleva staabiülem, kellele isiklikult läheb väga korda meditsiini teema ja selle arendamine oma malevas.

Peale lõunat  suundusime tagasi Võru malevasse. Ees ootas lõpetamiseks valmistatud maitsev tort ja loomulikult tunnistus laskur-sanitari erialakursuse läbimise kohta. Samuti saime embleemid, mis näitavad, et oleme läbinud vastava kursuse ning oskame lahingväljal kannatanud sõdurile esmaabi anda. Meditsiin on ala, mille sees pead ennast koguaeg hoidma kui tahad püsida jätkuvalt asjalik. Meie grupist pea pooled on plaaninud edasi jätkata õpinguid rühmaparameediku kursustel. Hetkel lõpetatud kursus on heaks hüppelavaks sellele.  Kursus oli väga asjalik, õpetlik, palju sai praktiliselt läbi teha, instruktorid olid oma ala parimad, seda võib veel pikalt jätkata, aga mis kõige tähtsam, oleme teadlikumad kui kunagi varem ja julgemad teisele appi minema. Kursuse lõpuks oli meist moodustunud grupp, kes töötas kokku ja arvestas üksteisega. Sõbralik suhtumine kaaslastesse vaatamata väikestele vimkadele, mis ikka ette võivad tulla. Läbi etappide oli tunda instruktorite huvi ja toetust, mõistvat suhtumist, abi ja kindlustunnet. 

Suur tänu Kaitseliidu Võrumaa malevale sooja vastuvõtu eest, võimaluse eest osleda kursusel ja julgen soovitada osalemist kindlasti järgmisel aastal, kui instruktor Anu Jõgeva võtab edasi kanda. Hetkel ei näe põhjust, miks ta ei peaks seda tegema, sest kõik oli suurepärane ja potentsiaali jätkata on.