Tegus nädalavahetus Tartu ringkonnas - sinililled ja laskemoon

Igal kevadel, kui lumi sulab ja päike hakkab kõrgemalt käima, tekib tunne, et nädalavahetusi võiks olla rohkem, nii iga kolme päeva järel, et jõuaks kõik ära teha, mida hing ihkab ja mida vaja. Aidates üritusi ette valmistada tabasin end jälle mõttelt kui mitmekesine on ühe naiskodukaitsja elu, kui sammusin üle maleva tagala hoovi, ühe kaenla all kast sinilillemärkidega ja teises käes kast laskemoonaga.

Eelnevalt olin just käinud oma kapi kallal, et välja otsida ühe meie taastajaliikme, Asta Luksepa mälestused, mida sooviti kasutada laupäeval toimuval üle-eestilisel ajalooseminaril. Kuna seminari korraldajate hulka (ja ajalookomisjoni) kuulub Tartu ringkonnast kolm liiget (Kadi Kass, Virge Prank-Vijard, Maarja-Liisa Laanetu) ja oma mälestusi läks rääkima veel kolm (Inge Leitu, Liis Kuld ja Triin Tõnsing), võib öelda, et olime sellel vajalikul üritusel igati suurejooneliselt esindatud. Täpsemat ülevaadet kogu seminarist saab  lugeda siit.

Laskemoona läks vaja samuti laupäeval, kui meie vapper, kuid mitte nii väga treenitud võistkond suundus Välustesse, kus toimus NKK laskevõistlus sportrelvadest. Igaüks meist andis oma parima, kuid seda tegid ka teised võistkonnad teistest ringkondadest ja kahjuks seekord oli nende parim parem kui meie oma. :) Saavutasime auhinnalise (suur šokolaad) 15. koha.

Samal ajal, kui meie lasime Mulgimaal, toimus KL Tartu maleva laskevõistlus Tartumaal, lahingrelvadest. Ka seal olime esindatud enda kohta üsna suure võistkonnaga, kes samuti kõik oma oskused mängu panid. Kuna aga meestel on siiani rohkem laskeharjutusi kui meil, siis meie parim AK-4 laskja Kerli Prants oli 17. kohal 53-st ja ülejäänud veel natuke rohkem tagapool. :)

Samal ajal kolmandas kohas, kuid ikka kodustes Paluküla metsades toimus meie pikalt planeeritud ja spordigrupi eestvedamisel (juht Kerli Prants) läbi viidav laagrirutiinide õpe, mis algas laupäeva varahommikul ja lõppes pühapäeva pärastlõunaks. Tegevust jätkus ka öötundideks, kuna sõbraliku Tamme malevkonna liikmed olid korraldaja poolt kutsutud vastutegevust tegema, et laagri valvamine poleks niisama tule ääres istumine, vaid ikka tõsine ülesanne. Selgus ka, et naised maskeerisid laagri nii hästi (vt ka allolevat pilti), et vastutegevus vajas vihjet, et nad üldse üles leida. :)

Tagasi tulles esimeses lõigus mainitud sinilillede juurde - neid läks vaja laupäeval toimunud Sinilillejooksul Tartus, mille korraldamisse meie naised endalegi ootamatult viimasel hetkel sattusid. Osalejaid oli üle 200, ilm oli ilus ja lõppkokkuvõttes läks kõik korda.

Ka meie meedikutel oli just selleks pühapäevaks planeeritud oma väljaõpe, mille sisuks oli maleva üksuste meditsiiniline toetamine.

Meie esindajad olid kohal ka kindral Tõnissoni rännak-jooksul, mille korraldajaks oli Alutaguse malev. Jooksu (vormi, saabaste, seljakoti (meestel 10 kg ja naistel 3,6 kg) ning relvaga), mis sel korral oli poolmaratoni pikkusega ehk siis 21,1 km, võitis naistest meie Helen Saal ja neljanda koha sai Keity Siimann.

Ja viimasena, kuid sugugi mitte kõige tähtsusetumana - maleva tagala õues ja köögis tegutsesid meie asjatundlikud toitlustajad, kellel oli sel nädalavahetusel toitlustada koguni neli erinevat väljaõppeüritust. Kõikide ürituste kõik osalejad said toidetud Liina, Mareti ja Anne-Ly poolt ja ma olen üsna kindel, et kui homme hommikul tööle jõuan, kuulen hoovinurkades veel kiidusõnade nõrka kaja.

Selline see siis oli - üks üsna tavaline, aga siiski eriline aprilli nädalavahetus - üritusi igale maitsele, igas vanuses ja võimekuses inimestele. Ja mis meid veel ees ootab... :) Sellest edaspidi!