Tartu ringkond sai endale auliikme

Naiskodukaitsesse kutsuti teda 1939. aasta suvel, kui tulemas olid II Eesti mängud ja kuhu Kaitseliit tahtis oma naiskodukaitse võimlemisrühma välja panna. „Taluperenaised olid väheke… tugevad, neist polnud võimlejaid. Mina olin 17, kodutütarde juht, noor ja sire. Hakkasimegi kõvasti treenima ja käisime mängudel.

Sügisel 1939, kui kaitseliitlastel oli Elvas õppus, siis olin ikka supijagaja ka. Katla juurde suppi keetma mind ei lastud, seda tegid kogenumad ja väljaõppe saanud naised.

Helesinise vormikleidi õmblesin ise, tõsi küll, sain veidi nõuandeid targema käest. See oli keskelt läbi lõigatud, lihtsa kraega. Seelikuosas oli selline „sarviline“ passe. Lihtsad pikad käised valgete mansettidega – ega seal midagi keerulist olnud. Tol ajal oskasid paljud naised ikka ise nii õmmelda kui muud peenemat käsitööd teha,“  räägib Linda, kui Taru ringkonna delegatsiooniga teda sünnipäeval õnnitlemas oleme.

Teinud nooruses  kõiki talutöid, sai temast pärast sõda juveliir, kelle erialaks oli just filigraanehete valmistamine. Näeme meiegi imeilusaid prosse ja kõrvarõngaid ning pildilt isegi miniale tehtud filigraanset mõrsjakrooni.

Tartu ringkonnaga taasliitus ta  viis aastat tagasi, pärast oma abikaasa surma, siis küll toetajaliikmena. „Ma olen selle üle väga uhke. Mul on nii hea teie hulgas olla,“ kostis vastne auliige Linda.