Tartlaste seiklused Liilia retkel

Vaatamata sellele, et esimesse kontrollpunkti saamist tuli oodata Tori surnuaial 3 tundi, oli motivatsioon kõrge. Olime ka eelmisel aastal retkel osalenud – küll ühe liikme võrra teistsuguses koosseisus –, kuid kuna pidime siis võistluse katkestama, oli sel korral soov retk lõpuni läbida väga suur: keegi ju eelmisel aastal võitis selle retke, järelikult peab see olema tehtav!

Retkel osales kokku 13 võistkonda, kellest üks katkestas. Kokku oli 15 kontrollpunkti, lisapunkte andis postkastide külastus. Kontrollpunktid olid niivõrd huvitavad, et hoolimata väsimusest me juba ootasime, et mis nüüd järgmiseks. Tore, et mitmed ülesanded olid sellised, millest oli palju õppida ja mida tavaelus võib vaja minna. Ilmselt kõige huvitavam oli võimalus külastada pimedas Tootsi turbavabrikut. Võistkond liikus gaasimaskides vabriku teisele korrusele, kus toimus „gaasirünnak“, mille käigus tuli leida kood. Otsimist raskendasid vali raadio ja pidevalt vilkuv punane valgus. Vabriku sisemus oli erakordselt põnev – kõik tundus olevat ajas seisma jäänud; oleks vaid saanud seda kõike pildistada! Retkele andis erilise võlu ka see, kuidas öösel kattus muru ja hein õrna jääkihiga ning hommiku poole hakkas tasapisi järk-järgult valgeks minema.

Kontrollpunktides tuli muu hulgas ette uppunu päästmine, droonide lennutamine rajal, lähisuhte probleemi lahendamine, ebaseaduslikud piiriületajad, jänesele püünise tegemine, laskmine õhkrelvast, taimede/puude tundmine, panna kokku kokkupandav WC, kuldvillaku stiilis viktoriin jmt. Järgmisel päeval lõpetas retke traditsiooniline lõpujooks, mis sisaldas paadiga üle Vändra jõe aerutamist ja takistusrada.

Retke alustasime Toril laupäeval kell 12 ja jõudsime Vändrasse pühapäeval kell 11 – kokku veidi alla 23 tunni; magamiseks ega puhkamiseks aega ei jäänud. Raja pikkuseks oli umbes 66 km. Vaatamata aktiivsele vastutegevusele ning lugematutele kraavidesse ja üle kraavide hüppamistele saavutasime praktiliselt ilma villideta retkel viienda koha.