Talvine rännakuõpe

Metsa jõudes oli meie esimeseks ülesandeks laagripaiga ettevalmistamine. Asusimegi siis usinalt lund kraapima ja oksi korjama, et küljealune vähem torgiks ja natukenegi kuivem oleks. Kui „öömajad“ püsti said, siis järgmiseks tuli „ehitada“ see maja kus ka kunigas jala käib. No see koht oli minu kogemuste järgi küll kõige uhkem, mida välitingimustes näinud olen – varjatud seinaga ja puha. Kui teetähiseid pannud ei oleks, siis poleks kaugemalt märganudki õigesse kohta minna. Märgistused said ka telginöörid, et keegi sinna lumevalges või õhtuhämaruses lihtsalt otsa ei koperdaks. Siis oli aeg nii kaugel, et Kerli jäi ahjuvalvesse ja ülejäänud seltskond tegi tutvust erinevate liikumisharjutustega maastikul, juhendajateks Kadi ja Reigo. Hiljem kui olime metsas rassinud ja paari tunni jooksul erinevate liikumisel oluliste leppemärkidega tutvust teinud, siis oli ikka hea küll termosest sooja suppi süüa ja teed rüübata. Kõhud täis ja taas metsa, sedapuhku läksime üheskoos ja proovisime varem õpitud teadmisi rakendada vastavalt instruktorite antud juhistele, ikka vahetustega et kõik saaksid korra esimesed olla. 

Järgmise ülesandena saime kaks puuhalgu ja tikud ning näpuotsaga paberit ning asusime lõket tegema. Oli kiiremaid ja vähem kiiremaid, kuid tule sai antud aja jooksul põlema iga grupp. Pärast oma tulukese läitmist lubati küll ka suure lõkke ümber, kuid mina isiklikult eelistasin meie võistkonna minilõket, mille tegemisel me omajagu vaeva olime näinud. Tõsi, sooja andis rohkem ikkagi suurem tuluke, mille paistel oli mõnus kergelt külmetavaid varbaid soojendada. Lõkke ümber arutlesime ka talvisel rännakul või siis talvises looduses viibimiseks sobivate või vähem sobivate riiete ja toidu üle ning miks just nii ja mitte teisiti. Kuna lund oli kergelt sadama hakanud, siis oli igati teemakohane proovida end maskeerida talvises looduses. Iga grupp sai endale tüki käepärast valget materjali, nt valge voodilina, mille abil tuli üks seljakott „nähtamatuks“ muuta. Tulemusi oli igasuguseid ja nalja sai palju, kuid samas saime ka palju näpunäiteid, kuidas veel oleks võinud teha või siis miks meie tehtu küllalt hea ei olnud. 

Õhtuks olid kõigil kõhud tühjad ning meie suureks „kurvastuseks“ jagati meile kätte katelokid ja peale kiiret erinevate katelokkide tutuvustust asusime ise endale süüa tegema. See oli põnev kogemus, sest vähemalt mina olin siiani selle abivahendiga vaid vett keetnud. Aga kõhu sai täis! 

Märkamatult oli saabunud õhtu ja varsti saime teada, et peagi algab ka öörahu, kuid..... . Nojah, talvel tuleb ju ahjuvalves olla, sest muidu hakkaks väga külm, laagrit tuleb ka turvata, nii et öine patrull oli garanteeritud. Pean tunnistama, et öine mets oli väga lummav ja kui lund sadas, siis olekski olnud lausa patt magada. Hiljem ahjuvalves tuli aga mõnus rammestus peale ning vahetuse saabudes oli ka uni magusam kui enne patrulli. Ei olnud siis enam ei külma, kõva küljealust ega miskit. Eks lapsepõlvest tuttav mets mängis ka võib-olla oma osa. :)

Hommikune äratus tuli minu jaoks igatahes ootamatult. Unise peaga ei olnud ka sörkjooks kuigi ahvatlev (mitte et see ka erksa peaga väga vaimustuma paneks)..... kuid kui peab siis peab. Sörkisime metsa ühte kaunisse, kohta hommikvõimlemist tegema. Koht paistab seenehooajal silma mõnusate seenenupsikutega, nii et mõte läks võimlemise ajal paratamatult seente peale. Hommikujooks oli muide trikiga, nimelt me pidime endaga kaasas kandma kanderaami. Lõpuks jõudsime õnnelikult laagripatsile tagasi ja lootsime hommikusööki saada. Seda me muidugi saime ka – menüüs olid pannkoogid. Pühapäev on ju pannkoogipäev! Hurraaa.....saime kätte vajalikud vahendid ja asusime usinasti katelokil pannkooke küpsetama. Päike paistis, mets oli lumine, ilm mõnusalt soe kuid mitte sula. Raskuste kiuste maitsesid koogid ülihästi. Kõht maitsvatest pannkookidest pungil asusime laagrit kokku pakkima. Kui kõik oli auto peal, siis suundusime läbi muinasjutulise metsa järgmisse sihtkohta. Tuiskav tee oli võetud justkui Lumekuninganna filmist ja lumekiht aina paksenes nii teel kui autokastis olijatel ning ootamatult olimegi oma järgmisse sihtkohta jõudnud. 

Peale pikka päeva ja ööd on ju meeldiv minna sooja sauna ning oma kondid mõnusasti üles soojendada. Sellele soojale eelnes aga üks AGA. Nimelt tuli saunalavale saamiseks teha üks pisike sulps ehk siis naiskodukaitsjad käisid jääaugus. Instruktor oli väga lahke – me võisime täitsa ise valida kas teha oma sulps aluspesus või täis vormis. Oli nii ühe kui teise võimaluse valijaid kuid müts jäi kõigile pähe. Üllatuseks aga ei olnud vesi üldse külm ja nii oleks sinna vette hüpanud aina veel ja veel.

Peale ergastavat sulpsu ja kuuma sauna võtsime ette tagasitee, mille lõpus ootas meid juba tuttav koht Tartus. Järgnes asjade lahtipakkimine ja maitsev lõunasöök ning võiski taas koduteele asuda. Meeltesse jäi võrratu talveilm täis põnevaid seiklusi. Järgmine kord jälle!