Sõjaprintsessid Kiltsis

Reede õhtul läksime siis Kiltsi kohale, vaatasime telgihunnikut ja tekkis arutelu, kas seda püstitada või mitte (ööbimine pidi olema angaari punkris). Aga kuna seltskonnas oli üks võhik ehk mina, kes ei olnud ahjuga telki kunagi üles pannud, siis võtsime telgi välja ja sahmimine algas. Kui on telk ja ahi selle sees, siis tuleb see ka kütte panna. Praegusel pöörasel viiruse ajastul avastas Anneli (Kotter) hea nipi, kuidas puud kiiresti põlema saada. Siinjuures siis üks väike nipinurk. Nõrista paar tilka desovahendit puudele ja lõke lõõmab nagu muiste.

Esimene õhtu oli nagu pioneerilaagris- retkegurud jutustasid oma kogemusi, tüdrukud küpsetasid lõkkel vahukomme ning magama minnes oli telk mõnusalt soe. Teisel päeval läks õpe hooga käima. Õppest ma pikemalt rääkima ei hakka, sest selleks tuleb ise BVÕ-st osa võtta.

Üldisemalt rääkides, siis lisaks üliheale ilmale olid ka toidujumalad meie poolel, sest ootamatult pakuti teisel päeval meile uhket lõunat, nagu et- tulge aga pidulaua äärde kallid laagrilised. Nimelt lõppes laupäeva lõunal Kiltsis toimunud koolinoorte kaitseväe laager ning söömine oli kõige viimane asi, mis neil meeles mõlkus. Aga kui nüüd minult küsitaks, mis mulle kõige enam meeldis või meelde jäi, siis hakkaksid mälupildid lihtsalt jooksma: topograafia õpe angaaris, varjatult liikumine, lõkke valve Henrieth’iga, bibi all magamine jne. Relvaõpe ja laskeharjutused oli ka üks mu lemmikutest, kuna juhendamine oli konkreetne, arusaadav. Ja kujutage ette, kogu selle BVÕ krooniks oli sefiiritort – vinge! (tänud Sveta). Mõni kindlasti kehitab selle peale õlgu, et kah asi, aga see on juba tema probleem.

Lõpuks tsivilisatsiooni tagasi jõudes ja oma dushiruumis seistes oli juustel ja nahal tunda mõnusat metsa ja püssirohu lõhna. Ja nii ma siis seisin ja nuusutasin seda lõhna …