Sakala naised rühmasid esmaabi erialavõistlusel

Meil oli küll plaanis enne võistlusi kokku saada ja valmistuda, aga elu tegi omad keerdkäigud ja meie esimene kohtumine oligi võistluse hommikul 3. mail Sakala malevas. Võtsime oma kodinad ning alata võis retk Järvamaale. Sõit oli tore, sest polnud üksteist kaua näinud ja juttu jätkus kuni võistluspaigani. 

Kui kohale jõudsime, kutsuti meid kohe hommikusöögile. Meie võistkonna stardini oli aega, kuna startisime viimasena. Kodus olime valmistunud soojaks ilmaks, sest eelmine päev oli päris soe. Koju jäid kõik soojad asjad ja esmalt tundus, et saab olema jahe võistlus. 

Siis veel viimased pakkimised ning oli aeg minna mandaati. Esmalt kontrolliti kohustuslikku varustust. Seejärel väike fotosessioon meeskonnaga ning siis see algas! Start! 

Kaarti hoolikalt vaadates selgus, et tuleb vaid teed pidi käia, seega pole eriti raske rada ja maastik. Kui olime mõnda aega käinud, tuli esimene punkt. Võistlus oli aja peale. Pidime jooksma meditsiiniauto juurde ja saama selle A-punktist B-punkti. Jagasime ära, kus keegi auto taga asetseb ja nii me seda finišisse lükkasime. Stardist autoni jooksmine võttis juba võhma välja ja siis veel selle lükkamine, oh oli see alles pingutus! Isegi vahepealne väike tõus ei pidurdanud meie naiste jõudu ja tulime tublisti finišisse! Tänasime vahva ülesande eest, võtsime lisariided seljast ja matk jätkus.

Kui jõudsime Laupa mõisa sillani, tulid meile teine meeskond vastu ning tervitasime: “Vastasmeeskonnale elagu!” nagu vanasti rahvastepalli võistlusel. “Elagu!” vastasid teised.

Järgmises kontrollpunktis saime juhisteks, et ees ootab situatsioonülesanne, abivahenditeks kastis olev kraam. Jõudsime mõisa teise otsa, kust leidsime neiu, kes oli nähtavalt purjus ja soigus mingist noormehest. Ümbruses olid näha tabletid, alkoholipudel ja hüvastijätukiri… Kuskilt jooksis hüsteeriliselt karjuv naine ja saime aru, et see oli neiu ema. Hakkasime kohe noorukiga tegelema ning korjasime kokku ravimid ja alkoholi. Samuti pidi emaga tegelema ning neiu oli vahepeal kaotanud teadvuse. Helistasin häirekeskusesse ja andsin infot, mis, kus ja kellega oli juhtunud. Ülesanne oli küllaltki intensiivne ja sai kuidagi väga kähku läbi, aga oli põnev ning sellest jätkus rajale jutuainet.

Järgmisse punkti jõudes saime pidada siestat, sest ees ootas mitu meeskonda. Mõnulemise ajal tuli välja, et meie meeskonnaliikmel Mai-Lyl oli sünnipäev ning saime talle õnne soovida! 

Üles oli pandud kõlar, kust oli kuulda sõjahelisid: kuuli- ja miinipilduja jm. Küll me mõtlesime, mis nüüd saab, aga mõte läks täppi, et tuleb hakata abi andma tule all. Meile tehti airsoft-relvade kasutamise ning räägiti, mis meid rajal ootab. Olime patrullis, nägime võsastikus vastaseid, keda pidime hävitama. Liikusime malelauas ja muudkui hävitasime. Järsku hõigati, et esimene meeskonnaliige sai haavata paremasse reide, mida teete. Haavatu olin mina ja ma tean, mida tuleb teha üksikvõitleja esmaabis. Viskusin pikali, roomasin tule alt eemale ja hakkasin paigaldama žgutti. Tekkis väike error, sest vastutuli lakkas. Hõikasin naistele, et andke vastutuld ja hakake eemalduma 1:1. Kuna lahingpaariline pidi mind ohtlikust alast välja saamisel aitama, siis kaks meeskonnaliiget tegelesid vastutulega. Punktikohtunik ütles, et ma ei saa enam mõlemale jalale toetuda ja üks meeskonnaliige pidi appi mind tassima tulema. Eemaldusime ohtlikust alast ja algas kannatanu esmane läbivaatus. See situatsioon oli teistele uus, nad ei ole läbi teinud TCCC-d, juhendasin nii palju kui sain. Punktikohtunik muudkui pärssis minu juhendamist öeldes, et mul on nii valus, et valu võtab kõnevõime. Naersin natuke ja karjusin, aga žestidega üritasin naistele ikka teada anda, mida tegema peavad. Ohjad haaras Rita ja hakkas punkt punkti haaval teostama esmast läbivaatust. Braavo, Rita! Saime vahva ja õpetliku tagasiside ning hakkasime liikuma järgmise punkti poole. Jällegi oli vahvat jutuainet ja naerupahvakaid.

Märkasime postide küljes ümbrikud, milles infomaterjalid, võtsin ühest paberid kaasa, aga naised arvasid, et äkki see on muu võistlusega seoses, ära igaks juhuks võta. Mäletan, et üks pealkiri oli “Ketšup kui ravim” vm. Lõpus saime teada, et need olid ikkagi meile mõeldud.

Pärast pikka vahemaad jõudsime järgmisse punkti, kus lugu oli järgmine: seltskond ornitolooge oli linnuvaatlusel, kui FB droon neid tabas ning vaja oli ära teha esmane triaaž. Meile oli asi lihtsaks tehtud sest, et triaaži süsteem oli kaasa antud. Jälle väga vahvalt ja vaimukalt tehtud punkt! Palusin ornitoloogidel meiega pilti teha, sest nad olid nii ägedad ja pilt tuli ka suurepärane.

Uude punkti jõudes pidime minema metsa, kus meid juba oodati, sest me olime viimane tiim, kuid kordagi me ei tundnud, et seetõttu oleks meid tagant kiirustatud. Meie panime selle ülesande nimeks “Poiss oravaga”. Vaja oli panna žgutti mulaažile, mille pidime mitu korda lahti võtma, kuna me kontrollinud taskuid läbi, sest sinna oli käbisid topitud. Väga äge mõte, kindlasti kasutan seda esmaabi BVÕ-s situatsiooni ülesandes! Lõpuks saime žguti pandud lõpuni ning takistusrada võis jätkuda. Taamal oli pikemat aega karjunud noormees. Ta oli käinud puu otsas oravaid piilumas, oli alla kukkunud ja jalga vigastanud. Rita haaras rõhksideme ja sidus haava ilusti kinni. Küsisime noormehelt, kas ta kõndida saab ja viisime ta kahe meeskonnaliikme vahel kanderaamini. Asetasime noormehe kandraamile, kinnitasime rihmad. Ah need rihmad, nendega sai ka nalja! Kuna pole ammu kanderaami kasutanud, siis rihmad asetsesid väga naljakalt. Appi tuli naiselik mõistus ja siinide peal liuglevad rihmad said nihutatud õigesse kohta. Võtsime meeskonnaga neljast küljest kinni, tõstsime 1, 2, 3 peal üles ja jooksime finišisse. Jällegi väga vahva ülesanne, kiidame!

Järgmises punktis oli vaja teha pilt meeskonnast ja saata kinnisesse, selleks ürituseks loodud FB gruppi. Pilt tehtud, sai rännak edasi minna. Maastik oli väga ilus, ka ilmaga meil vedas. Kui enne oli jahe, siis nüüdseks olime lisavammused kotti toppinud.

Siis oli ülesanne “Karunahk” - nagu meie seda nimetasime. Mehed olid karu lasknud ja läksid naha pärast kaklema. Üks pussitas teist kaela piirkonda ja teine kukkus lõkkesse nii, et mõlemad käed olid põlenud. Meeste juures räuskas ka üks proua, kes tuli sündmuskohalt eemaldada. Kaelahaavaga tegeles Rita, põletusega Mai-Ly ja segase prouaga Loretta, mina aitasin seal, kus parasjagu rohkem vaja. 

Järgmiseks ootas meid Naiskodukaitse ja Päästeameti ühine ülesanne, kus oli vaja 24 tunniks kaasa võtta kõige vajalikum. Lauale olid asetatud kriisivarud (nt veepudel, gaas, priimus, magamiskott, ellujäämiskomplekt, raadio, toitu), kust pidime ükshaaval 10 asja tooma. Me panime selle ülesandega täiesti puusse! Meie mõtted on nii ära rikutud, me mõtleme hoopis teistmoodi, pigem nagu ellujääja kuskil kaevikus. Kui tagasiside hakkasime saime, hoidsime kahe käega päid kinni ja nii mõnigi tõdes, et just need vajalikud asjad on kotis valmis, juhuks, kui... Tõdesime, et pingeolukorras võid kaasa haarata mida iganes ja asjad tuleb valmis panna enne, kui neid vaja läheb!

Jõudsime järgmisse punkti ja üks härra küsis, kas oleme kõigeks valmis. See tundus nii kahtlane, et tekitas lausa väikse ärevuse. Järsku hakkas keegi karjuma ja meesterahvas kutsus meid appi oma rasedale naisele, et too hakkab sünnitama ja neil läks auto katki. Teised meeskonnaliikmed panid jooksu, mina kõndides mõtlesin, et ma olen ma alati peljanud, et kui peaksin kunagi sünnitust vastu võtma, kas saaksin hakkama. Olen saanud esmased teadmised sünnitusabist koolis ja kogemused 5 lapsega, siis see kõik tuli kuskilt kuklast, mida nüüd teha. Haarasin ohjad enda kätte ja hakkasin ema abistama. Isa oli murelik, sest teised lapsed olid laagris ja nad on vaja sealt ära tuua. Meile mängiti korralik kapsad ja pudru kokku, aga kaine mõistus ning kiire tegutsemine lahendas kõik! Kui teised helistasid 112, siis sünnituse vahepeal suutsin helistada Järva ringkonna instruktorile Merjele ja korraldada teiste laste äratoomise laagrist. 

Kui laps sai ilmale, siis see oli päris tore, aga oh sa jama, teine oli ka veel tulemas! Kui mõlemad lapsed ilmal, katsime nad soojalt ja jäime kiirabi ootama. No selle ülesandega purustati igasugused fantaasiad, mis veel võib tulla! Saime ämmaemandalt põhjaliku tagasiside, tegime meeskonnaga pildi ja teekond läks edasi.

Eelviimane ülesanne oli vee ääres. Kas tõesti peab ennast märjaks tegema ja ujuma minema? Mees oli ujuma läinud ja nüüd oli vaja teda elustada, samas räuskasid kaks kaaslast kõrval. Alustasin elustamisega ja andsin käsu AED toomiseks. Kordamööda elustasime, vahepeal pidime käima viskamas ka päästerõngast, et saada lisapunkte. Aga selline ongi elu, kus segavaid faktoreid on nii tohutult. Seda kannatanut me ei tapnud, elustamine toimis. Jälle üks ülesanne, mida saan kasutada esmaabi BVÕ situatsioonides. Enam ei olnud palju minna.Ees ootas viimane ülesanne, lõpujooks. Kui te vaid teaksite, kui vahva see oli! Koormakattele olid laotatud riietused: meditsiiniõde, parameedik, kiirabiõde ja veterinaar. Kõigepealt pidi meeskond kokku panema inimese siseelundid, siis pidi igaüks valima endale ameti ja jooksma ette näidatud punktini ja tagasi. Aeg läks kinni viimasega, seega puhas meeskonnatöö. Pusisime kokku siseelundid, koos alustasime riietumisega. Mina sain endale meditsiiniõe riided, Mai-Ly pani pähe kiivri ja haaras kaasa MK3. Loretta ronis kiirabiõe riietesse ja haaras kaasa punase kiirabikoti ning Rita pani ette kummipõlle, kätte seemenduskinda ja haaras loomapuuri. Nii me siis jooksime, aga proovi sa joosta, kui kõht on naerust kõveras, sest me nägime ikka väga koomilised välja! Mega vahva!

Suur tänu meie instruktor Marile, kes meid võistlusele välja ajas! Suur-suur tänu minu armas meeskond mega vahva seltskonna eest! Suur tänud korraldajatele, kes suutsid iga punktiga üllatada! Järgmiste vallutusteni!