SAAME TUTTAVAKS: Angelina Oblikas – sädelev ja julge meditsiinihuviliste eeskuju

Angelina on üks neist naistest, kes teab Naiskodukaitse Harju ringkonna algusaegu ja on kogunud mitu albumitäit fotosid meie tegevustest. Angelina meenutab oma liitumist ausalt ja värvikalt: „2000. aasta hilissügisel nägin kuulutust, et minu majas toimub aeroobika.  Kuna uue linnakodanikuna tuli hakata suhtlema, siis kasutasin juhust, et ühest trepikojast välja astuda ja teisest uksest aeroobikatrenni minna. Need, kes kirjutasid avalduse, et soovivad Naiskodukaitsesse astuda, said aeroobikas käia viie krooni eest. Teistel tuli tasuda kümme  krooni. Et saada soodsamalt, siis loomulikult kirjutasin avalduse, aga tingimusel, et ma ei pea kunagi relva käes hoidma. Ega ma midagi muud organisatsioonist ei teadnud. Kuna paratamatult ühed ja samad inimesed ongi igal pool koos, siis kuulsin, et sama aeroobika seltskond valmistab Rahuoperatsiooni sõjaväelaste lastele "Lapilist jõulupidu". Mina sinna enam osalema ei mahtunud ja nii ma jäingi tegevuseta, kuni 2001. aasta märtsikuus sõitis tollane Paldiski jaoskonna esinaine Järvi Kirs minust mööda ja ootamatult mitukümmend meetrit eemal järsult pidurdas. Ta palus mind minna mingile üritusele toitlustama. Läksin. Ma nägin esimest korda katelt ja ma tõesti ei teadnud, kuskohast sellele asjandusele tuld tehakse, rääkimata supi keetmisest. Mulle anti appi kaks vanahärrat ja ülivedel supp sai tänu nende abile isegi valmis keedetud. Vaatamata kõigele oli seltskond tore ja asjalikud mehed pakkusid lahkelt nende õppusest osa võtma ja selleks oli LASKMINE. Pilt oli koomiline, kuidas üks vanahärra vaikselt meelitades lohistas mind laskeväljale ja mina muudkui, et ei taha - ei meeldi. Aga vanahärra pani mind nii hästi laskeasendisse, et kinniste silmadega sain kümnest lasust isegi seitse paberi peale. Pea aasta hiljem avalduse kirjutamisest sain Paldiski jaoskonna liikmeks. Ja siis läks kiireks. Teisipäeval, 11. detsembril 2001 valiti mind Paldiski jaoskonna esinaiseks ja sama nädala pühapäeval valiti mind Naiskodukaitse Harju ringkonna esinaiseks.“

Ka küsimusele, millised tegevused Naiskodukaitses meeldivad ja mida need on andnud, meenutab Angelina algusaegu: „Tol ajal polnud baasväljaõppeid. Aseesinaise Heidi Toomsega püüdsime organiseerida õppusi, mis arendaks Naiskodukaitset. Eesmärk oli naisi motiveerida teadmisi ammutama, et kaitsta end ja oma lähedasi. Korraldasime esimestena 2004. aasta alguses nii öelda piirkondliku militaarse võistlusmatka. Paldiski elanikena soetasime tutvusi Rahuoperatsioonide Keskusega ja Ämari lennubaasiga. Kuna Naiskodukaitses tol ajal polnud üldse käsitletud meditsiini, siis mina isiklikult panin algusest peale rõhku meditsiinile. Kaitseliidu Alu Koolis organiseerisime 2-päevase koolituse, kus lektoriks oli pr Tiiu Meres. Õppus oli nii tõsine, et tollane Naiskodukaitse esinaine Dagmar Mattiisen arvas, et Harju naised ongi valmis minema missioonil hukkunud omaksete juurde.“

Angelina leiab, et ta on palju teinud ja veel rohkem üle elanud: „Teadmiste pagas on olemas pea kõigele, aga paratamatult kõik vajab pidevat arendamist ja meelde tuletamist. Kõigega ei jõuagi tegeleda ja mulle on jäänud südamelähedaseks meditsiin, mida olen püüdnud algusaastatel arendada ei millestki.“

Angelina tee meditsiini juurde oli ajendatud soovist ennast ületada. Ta ei julgenud oma esimesel pojal pindu välja võtta, vaid läks kaks kilomeetrit eemal elava sõbranna juurde. Et lastega ikka juhtub midagi, otsustas Angelina, et peab ise ennast ja oma lähedasi kaitsma ning õnnetusi ennetama. 17 aasta jooksul on Angelina pidevalt organiseerinud, õppinud ja täiendanud ning täna on ta veendunud, et ta ei karda enam midagi. Angelina kommenteerib: „Õnneks ma pole õnnetuste magnet. Naljatades olen öelnud, et hoidke mu lähedale ja teiega ei juhtu midagi.“

Meditsiinigrupi tegevusi kirjeldades näib Angelinale, et Harju ringkonnas on esmaabi õppused kõik täiuslikud. Ta toob esile, et on välja kasvanud asjalikud abilised, kes samuti panustavad õppuse organiseerimisele. Viimase tegevusena toimus matk looduskaunis kohas Ida-Harjumaal, kus tutvuti igasuguste huvitavate taimedega ja lisaks õpiti kadunud inimest otsima. Angelina tahaks teha kord kuus midagi, aga arvestab sellega, et naised ei jõua osaleda ja ka ise ei saa siiski nii meeletult palju panustada oma pereelu kõrvalt. Tulevikuplaane tutvustades ütleb Angelina, et aasta algus on üldkoosolekute päralt ja meditsiinigrupi järgmine üritus on märtsis, kui ühildame oma üldkoosolekuga ühe tõsise loengu, kus teemaks on emotsionaalne, füüsiline, seksuaalne vägivald peres. Plaan on lubada osalema ka naiskodukaitsjate mehed. Lektoriteks on erinevad inimesed. Angelina julgustab meditsiinigrupiga liituma: „Meditsiinigruppi võivad kuuluda kõik, aga jääda saavad need, kes ei karda kunstverd“. Angelina tahaks, et meditsiinigrupi liikmete hulgast tuleks rohkem neid, kes on valmis tagama reaalmeditsiini: „Nad ei pea olema parameedikud, aga nad peavad olema julged osalema üritusel ja rahulikult kindlad, kui vaja osutada väikest esmaabi või 112 välja kutsuma.“

Harju ringkonna aseesinaine Järvi Kirs iseloomustab Angelinat kohusetundliku, aktiivse, seltskondlikuna. Kui on vaja, siis Angelina on ka väga kangekaelne positiivses mõttes, ajab oma kindlat rida jonni jätmata. Järvi sõnul võib Angelinaga luurele minna küll.