Rahvusvahelise verejooksu peatamise päeva raames viisid kaheksa Naiskodukaitse Harju ringkonna meditsiinigrupi instruktorit 21. mai õhtul Ääsmäe kogukonnakeskuses läbi avalikkusele suunatud praktilise õppeõhtu „Peata verejooks“. Kohale olid tulnud need julged, keda ei heidutanud ürituse kutsel ilutsenud verised amputatsiooni meenutavad jäsemed ning kes olid valmis erinevaid esmaabivõtteid ka ise läbi proovima.

Õppeõhtu eesmärk oli õpetada osalejatele, kuidas peatada suuremahulisi verejookse. Sellises olukorras ei piisa lihtsalt haava sidemega katmisest, vaid tuleb osata haava õigesti käsitleda, et verejooks täielikult peatuks. Kuidas käituda olukorras, kus inimese elu sõltub sinu tegutsemisest? Kas märkad abivajajat? Kas julged appi minna? Kas oskad abi kutsuda ja esmaabi anda?

Esmaabi andmisel on alati esimene oluline samm hinnata enda ohutust. Kas sul on turvaline sellesse olukorda sekkuda? Kui kannatanu näiteks vehib noaga, siis ei ole võimalik talle ohutult läheneda. Samuti tuleb meeles pidada, et võõra inimese kehavedelikud võivad olla ohtlikud ning võimalusel tuleks kasutada ühekordseid kummikindaid, mille leiab näiteks autoapteegist. Kavalam lahendus on kanda kindaid endaga pidevalt kaasas. Näiteks võib pärast üllatusmuna šokolaadi nautimist ja mänguasja eemaldamist peita plastmassist muna sisse paari ühekordseid kindaid. Nii on vajalik varustus mugavalt käe- või seljakotis alati kaasas.

Suuremahulise verejooksu korral tuleb kiiresti hinnata, kas vaja on kutsuda lisaabi ning vajadusel helistada numbrile 112. Hädaabikõnet tehes tasub meeles pidada järgmisi põhimõtteid:

• kirjelda, mis juhtus;
• ütle, kes vajab abi ja mitu kannatanut on;
• anna aadress või võimalikult täpne asukoht;
• kuula edasisi juhiseid ja vasta küsimustele;
• lõpeta kõne alles siis, kui selleks luba antakse;
• kui olukord muutub, anna sellest kindlasti teada;
• hoia telefoniliin vaba, et vajadusel saaks sulle tagasi helistada.

Osalejad läbisid kolm erinevat õpituba - rõhksideme kasutamine, haava tamponeerimine ja žguti kasutamine.

Rõhkside - surve päästab elu

Esimeses õpitoas käsitleti kõige tavalisemat, kuid kõige olulisemat oskust - kuidas sidemete abil verejooksu peatada ja erinevaid haavu siduda. Nagu juba varem öeldud, tuleb suuremahulise verejooksu peatamiseks avaldada haavale tugevat survet. Mida suurem on verejooks, seda suuremat survet on vaja rakendada, kuid millega ja kuidas survestada.

Kui haava sidumiseks on olemas apteegist ostetud tavalised sidemed, võib tunda kergendust, sest nende abil saab hõlpsasti siduda nii jäsemeid, pead kui ka kaela. Kui sidemed puuduvad, võib sidumiseks kasutada näiteks riideesemeid, rätikuid või teisi käepäraseid vahendeid. Kõige tähtsam on verejooks peatada. Verejooksu peatamiseks surutakse sidemerull või kokku keeratud riidetükk otse haavale. Sellises olukorras on esmatähtis inimese elu päästmine, mitte muretsemine selle pärast, kas kasutatavad vahendid on piisavalt hügieenilised või kuidas haava esmalt puhastada. Verejooks tuleb saada kontrolli alla – kõige muuga saab tegeleda hiljem.

Haavale asetatud sidemerull või kangas fikseeritakse teise sidemega nii, et kogu haava kattev osa püsiks kindlalt paigal. Teoorias kõlab see lihtsana, kuid praktiline harjutamine aitab märgata olulisi detaile. Kas mäletate näiteks, mida tähendab sidemelukk? Tegemist ei ole erilise tabalukuga, vaid sideme nurk jäetakse lihtsalt järgmise sidemekihi alt välja ning keeratakse seejärel ülejärgmise kihi vahele. Väike nipp, kuid see aitab sidemel kindlamalt paigal püsida. Praktikas sai proovida, kui hästi püsib haavale seotud sidemerull juhul, kui selle ääred on korralikult kinnitamata. Selgus, et esmapilgul tugev ja korralik sidumine võis täies ulatuses haava pealt lihtsalt minema libiseda. Samuti tuli välja, et ainult sideme keerutamine ümber haava ei ole ikka piisav. Tugevama surve saavutamiseks tuleb haava kohal olevale sidemele teha mitmeid väikeseid keerde, mis aitab avaldada märksa tõhusamat survet.

Oluline on teada sedagi, et suure verejooksu korral ei pruugi üks rõhkside verejooksu peatada ning side võib siiski verega läbi imbuda. Sellisel juhul ei eemaldata olemasolevat sidet, vaid selle peale tehakse uus rõhkside.

Paljudele valmistab segadust, mida sideme viimase tülika jupiga teha - kuhu see kinnitada või kuhu ära peita. Lihtne lahendus on keerata sideme viimane osa tagasi nii, et tekivad kaks eraldi paela, mille kokku sidumisel saab viimistleda oma kätetöö ilma, et peaksid kääridega mässama, sidet rebima või kartma sideme lahti keerdumist.

Õpitoas oli võimalik proovida ka Israeli rõhksidet, mis on maailmas üks tuntumaid ja enim kasutatud rõhksidemeid. Tegemist on väga mugava vahendiga, kuid kui ei ole varem proovinud ei oska seda ka tahta ega kasutada.

Tamponeerimine – kui sidumisest üksi jääb väheks

Teises õpitoas käsitleti sügavate haavade, näiteks lõike- või laskehaavade tamponeerimist. Osalejad said harjutada verejooksu peatamist spetsiaalsel verd voolaval mulaažil. Sellise haava puhul tuleb sideme paigaldamist alustada juba haava seest. Lisaks tavalistele sidemetele on olemas ka hüübimist soodustava ainega rikastatud sidemed, kuid olenemata materjalist on kõige tähtsam õige paigaldus ja kiirus.

Rahulikus ja turvalises keskkonnas harjutamine koos asjatundliku juhendajaga andis osalejatele väärtusliku kogemuse. Päris olukorras ei ole tamponeerimine meeldiv ei kannatanule ega abiandjale, kuid kiire tegutsemine võib päästa inimese elu.

Žgutt kui viimane abinõu

Kolmandas õpitoas õpiti, kuidas ja millal kasutada žgutti. Tänapäeval ei kasutata enam vanu kummised venivaid žgutte, mida mõni võib mäletada nõukogude ajast. Nüüd kasutatakse standardiseeritud žgutte, mida saab eelpingutuse ja peale keeratava surve abil paigaldada jäsemele nii, et arteriaalne verejooks kindlalt peatuks. Osalejad said amputeeritud jala mulaaži peal harjutada, kas nende paigaldatud žgutt oli piisavalt tugevalt asetatud ja kas verejooks peatus. Õnnestumisest andsid märku mulaaži küljes olevad indikaatortuled.

Žguti paigaldamisel on aeg määrava tähtsusega, mistõttu tuleb paigaldamise kellaaeg kindlasti üles märkida. Kuna žgutt võib verega määrduda, soovitati kellaaeg kirjutada markeriga ka kannatanu põsele või käele samale poole, kuhu žgutt paigaldati, et meedikud oskaksid ajafaktoriga arvestada.

Koolitus oli igati korda läinud. Osalejad lõid aktiivselt kaasa ning olid valmis kõiki võtteid ise läbi proovima. Kõlama jäi mõte, et selliseid praktilisi koolitusi võiks olla rohkemgi, sest ise tegutsedes kinnistuvad teoreetilised teadmised märksa paremini.

Igaüks võib sattuda olukorda, kus tuleb inimese elu päästmiseks kiiresti sekkuda. Sidumisoskused vajavad kordamist ja harjutamist, et teadmised ei jääks ainult mälusoppidesse ekslema. Oma meditsiinilisi teadmisi ja oskusi on võimalik arendada ka Naiskodukaitses, kus meditsiinigrupp teeb järjepidevat koolitustööd. Erinevate ürituste raames koolitatakse ka laiemat avalikkust. Kui märkad uut koolitusvõimalust, astu julgelt ligi.

Aitäh Naiskodukaitse Harju ringkonna meditsiinigrupi instruktoritele õpetliku õhtu eest!