PH MASCAL - masskannatanutega suurõppus

Pikaaegse kogemusega naiskodukaitsja ja staažikas rollimängija Maret Kommer kirjeldab õppust:

„Algse plaani järgi pidid osalema meie naiskodukaitsjad rollimängijatena ja haigla töötajad lahendajatena, mida aeg edasi, seda enam kasvas ka koostööpartnerite arv  ̶  õppusel osalesid lisaks  kaitseliitlased, Pärnu kiirabi, Häirekeskuse Lääne keskus, Terviseamet, Forus turvateenistus ning juhendajad/vaatlejad/hindajad teistest haiglatest. Eelteade oli tulnud piisavalt vara ja aju mõttega kohanenud, paar päeva enne õppust hakkas keha andma ärevuse märke. Kas ja kuidas hakkama saame? Mis meil puudu on? Mida ja kuidas peaks tegema jne. Aju töötas ka öösel, uni oli habras ja rahutu. 178 lehekülge õppuse legendide materjali läbi töötada ei olnud vabatahtliku liikme jaoks lihtne, sest nii mahukat materjali nägin mina oma 25 aasta pikkuse rollimängija praktika juures esmakordselt. Ilmselge, et korraldajate ootused meile, vabatahtlikele grimeerijatele ja rollimängijatele, olid tohutult kõrged. See oli põhjus, miks ärevuse foon tõusis tavapärasest kõrgemale. Olime tavaliselt lähtunud legendides esmareageerijate õpivajadusest. Seekord oli tellija Pärnu haigla pannud õpiootused nii erakorralisele meditsiinile, reanimatsiooni saalile, intensiivravi osakonnale kui ka kogu haiglasüsteemile.

Õppusepäeva hommikul võeti meid Pärnu haigla taastusravikeskuse päevakeskuses soojalt vastu. Peale korraldaja poolt tehtud esmast instruktaaži toodi kohv ja pirukad, et oma grimmiaega ootavad rollimängijad saaks ennast võimalikult hästi tunda. 

Töö käis nagu laevaköögis ja kuigi olin saanud korraldajalt eriloa pildistamiseks, siis kaamera jaoks käsi lihtsalt ei jätkunud. Seega võis laual oleva kaamera haarata igaüks, kel tuju ja aega oli ja polegi päris täpselt teada, kes millise pildi autor on.

Tagantjärele saab öelda, et pabistamine oli asjata. Jõudsime tellimuse järgi rollimängijaid ette valmistada. On kostunud ka kuuldused, et grimeerijate ja rollimängijatega oldi väga rahul. Haigla avaldas soovi õppust korrata järgmisel aastal, kuid kindlasti mitte hiljem kui ülejärgmisel aastal. Haigla poolele pääsesime Saaremaalt grimmi tegema tulnud Enega alles koos kahe viimase patsiendiga.

See möll ja vaatepilt, mis seal avanes oli väärtus omaette.

Seda kõike oli lihtsalt liiga palju, et minu poolt seda siin kirjeldada. Näidetena saan tuua lood, kus meie mängijad tulid haiglast grimmipaika tagasi aluspesus, haigla voodilina ümber. Ühel juhul võttis loodud situatsioon lahendajal käed nii värisema, et ta lõikas puruks ka rollimängija bikiinid. Neiu siirdus koju haiglast saadud ühekordses aluspesus ja ema sõnul olnud neiu väga rõõmus.“