''Otsi sinilille''

Mina käisin kõik punktid läbi koos oma noormehe Kristoga. Esimene punkt asus Haapsalus Veekeskuse ees. Seal saime teada, mis peaks igal eestlasel kodus olema – 7. päeva kriisikast! Selles oli  väga palju erinevaid asju, mis on vajalikud kriisiolukorras-  näiteks pikemaajalise elektrikatkestuse korral. Veel sai teada koduturvalisusest. Selleks oli olemas maja makett, kus pidi leidma ohtlikud kohad. See oli isegi lihtne, kuid päris huvitav oli neid leida- võti oli peidetud halvasti, väärtuslikud esemed nähtaval kohal jne.

Järgmises punktis, raudteejaamas, ootasid meid kodutütred. Ülesanneteks oli kateloki kokku panek, ämblikuvõrgu läbimine ja miinivälja ületamine. Katelokiga saime väga hästi hakkama. Ämblikuvõrgus olid vahed väikesed, meil olid üleriided seljas ja see tegi võrgu läbimise keeruliseks. Miiniväli pani meid mõlemaid proovile. Kristol olid klapid ees ja mina pidin teda juhatama üle miinivälja. See oli raske, sest rääkida ei tohtinud, aga tehtud sai see tehtud ja oli väga lõbus.

Sealt edasi jalutasime Lääne maleva staabihoone juurde, kus sai tutvuda Kaitseliiduga seotud ajakirjadega, võimalus oli teha pilte ning sai süüa pannkooke. Kõhud täis –võtsime suuna SA Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse tegevuspargi poole, mis on osalise rahastuse saanud samuti “Anname au“ kampaania korras. Seal sai sõita ratastooliga pargis - see oli eriline kogemus. Samas, kui mina vurasin lihtsalt mööda teed, siis Kristo võttis ette ka takistused, mis sellel rajal olid.

Kodanike torni juures sai lahendada ristsõna, kus pidi arvama ära pildil olevad taimed. Paljude taimede nimed olid juba ununenud ja oli tore meelde tuletada neid.

Edasi vaatasime kaardilt, et järgmine punkt on Kultuurikeskuse juures, kus teemaks sõdurioskused. Mina proovisin kohe täisvarustuses rakmeid. Selle raskusega ma  pikka maad kõndida väga ei jõuaks, aga kükkidega sain kohapeal päris edukalt hakkama. Ühendasime omavahel traatsidega ka kaks telefoni, et saaks sidet pidada ja saime siis omavahel rääkida. Päris põnev oli.

Eelviimane punkt oli  linnavalitsuse ees, kus teemaks elustamine. Sain sellegagi päris hästi hakkama.

Viimases punktis, kaubamajas,  tutvustati Naiskodukaitset.  Kuna olen tänu emale Naiskodukaitsest küllaltki  teadlik, jätsime selle vahele ja läksime tagasi meie alguspunkti- seal oli ema oma naiskonnaga :).

Kokkuvõtvalt oli see väga tore hommik- päike paistis ja tegutsemist oli parasjagu. Nägin palju tuttavaid, kellega puutusin rohkem kokku, kui olin ise kodutütar - väike igatsus peale.