Ohutushoiulaagris osalenud on kriisiolukordadeks valmisolekule väga lähedal

Margiti meelest ületas laager ootusi ning ta kinnitab, et ta sai palju targemaks: “Näiteks ellujäämine metsas. Ka esmaabi, eriti sidumine, mis näib lihtne, kuid pärast esmaabi töötuba tundsin ennast juba kindlamini. Uudne ja põnev oli minu jaoks sidepidamine ja NATO tähestik,” hindas naine sõdurioskuste töötoast saadud teadmisi.

Mariel kirjeldab, et laager oli talle kui restart: “Palju infot, mida peaks teadma, oli ka varem teada, kuid kipub ununema. Vana kasulik info tuli erinevates töötubades esile.” Eriti hindas ta näiteks haavade sidumise harjutamist. Katrin toob välja aga laagri korraldusliku poole: “Väga ägedad inimesed olid kohal. Selline tunne oli, et oled väga hoitud ja sinust hoolitakse. Korraldajad tegid oma tööd südamega.”

Margit leiab, et kõige tähtsam on see, et ise ei satuks ohtu. Teisi aidata saab siis, kui enda ohutus on tagatud. Katrin sai edaspidiseks julgustust tegutsemiseks: “Kindlasti helistan 112, kui vaja, ja ei jää ootama, et küll keegi teine helistab.” Mariel meenutab massiüritustel käitumise töötuba: “Nüüd tean, kus on parem seista ja kuidas kaitsta suures rahvahulga liikumises kedagi väiksemat, et ta ellu jääks.”

Vähetähtis ei olnud osalejatele pakutud võimalus võtta laagrisse kaasa laps. Katrini sõnul ei olnud laps mitte ainult hoitud, vaid tal oli ka põnev. Margiti lapsed olid laagrist väga vaimustatud. Lastel olid samad töötoa teemad lihtsamas vormis - ka nemad õppisid sidepidamist, esmaabi, telgi püstitamist, tuleohutust, kuid said ka koos kooki teha.

Naised kiidavad ka laagri õhtust programmi, mis oli meeldejääv, laagri stiilis, õhkkond hästi tabatud - nagu õhtu lõkke ääres, oli koostegemist, eestlastele omast kooslaulmist, pillimängu. Emotsioonid sellest on kõrgel veel nädal hiljemgi. Kogu laagri korraldus oli naiste hinnangul hästi organiseeritud, korraldajad avatud ning päevakava sujuv ja intensiivne.

Kõik kolm on ühel nõul, et laagrit läbides said nad ka endi kohta midagi uut teada. Nad olid rahul, et said läbida kõik töötoad, kuigi esialgu küsiti eelistusi, kus nad osaleda sooviksid. Näiteks meenutasid nad sõdurioskuste töötoas toimunud rividrilli - et said tunnetuse kätte, kas see meeldib või mitte. Katrin kahetses, et proovimata jäi jaotelgis ööbimine. Naised kiidavad ka telkmantli kasutusvõimalust telgina. Mariel tahaks seda metsas pärisoludes kasutada, Katrini mõte liigub juba ka kahepäevase matka peale, kus võiks sellise varju all ööbida.

Milliseid muudatusi on naised pärast laagrit kodus teinud

Katrin on töötoast saadud vajalike koduste varude nimekirja lisanud seinatahvlile tähtsate teadete hulka ning kaalub priimuse soetamist. Mariel on Saaremaal aset leidnud elektri katkestuse näitel mõelnud, kuidas samas olukorras hakkama saada, ja leidnud, et kodus mingil määral toiduvaru on, maja taga on puud, varuvett saab WC poti loputuskastist... Margit on otsustanud samuti priimuse ostmise kasuks.

Küsimusele, kas naised on nüüd valmis erinevateks kriisiolukordadeks, vastab Mariel, et on valmisolekule väga lähedal ja leiab, et vaja on veel praktiseerida, ka patareidega raadio on veel puudu. Margit toob näiteks kuivainete varude olemasolu, viitab Naiskodukaitse äpi nimekirjale, mis annab head suunised, ning peab oluliseks, et vile oleks olemas, see aitab ükskõik kus. Katrin arvab, et kodus võiks veel olla praktilisi vahendeid, et kriisiolukorras valmis olla ning peab oluliseks teadlikkuse taset: “Mugavuselu on meid ära hellitanud. Aeg-ajalt peab meelde tuletama.”

Kui vestleme sellest, milliseid muudatusi naised oma käitumises plaanivad teha, siis Mariel toob näiteks massiüritused, kus lubab käituda teistmoodi, teadlikumalt, samas üldiselt saadud teadmistele ja oskustele viidates tõdeb, et kui neid ei kasuta, ununevad need ära. Katrin aga viitab enesekaitse töötoas õpitud kavalale nipile astuda haardeks vabanemiseks haarajale lähemale ja siis kasutada teisi võtteid, selle asemel, et kulutada enda käe lahti sikutamisele energiat. Margit tunneb end vähemalt mõnda aega kindlamini ja on rõõmus, et sai palju meelde tuletada ja kinnistada, näiteks ei kardaks ta abivajajat elustada. Mariel täiendab, et sai kindlust juurde, kuidas kasutada avalikes kohtades olevaid täisautomaatseid šokiaparaate, mis pidid ise ütlema, mida edasi teha. Katrin sõidab palju Tallinn-Tartu maanteel ja on juba vaadanud toimuvat teise pilguga, et kui peaks juhtuma, siis kindlasti ta uuriks, kas abi on kutsutud või on tema see, kes võtab vastutuse ja tõttab appi.

Kõik kolm naist on valmis initsiatiivi võtma, kui on vaja näiteks südamemassaaži teha, ning soovitavad sellist laagrit kindlasti ka teistele, kui see uuesti välja kuulutatakse. Naiskodukaitset silmas pidades lisab Katrin: “See on nii oluline, mida te teete ja info sellest levib.” Uuesalu küla kogukond aga ilmselt veel ei tea, kui palju on nad võitnud, et kogunisti mitu naist nende hulgast on erinevateks kriisiolukordadeks valmisolekule väga lähedal ja valmis vajadusel julgelt tegutsema.

Artikkel ilmus esialgselt ajakirjas Kaitse Kodu!