Naiskodukaitsjad Pariisis

14. juulil toimus Pariisis esimese maailmasõja puhkemise sajanda aastapäeva mälestusüritus, mille raames oli Prantsuse president François Hollande kutsunud kaheksakümnest riigist esindajad (igast riigist kaks noormeest ja kaks neidu) Pariisi, demonstreerimaks rahu ja ühtsust erinevate rahvuste vahel. Hollande rõhutas oma sõnavõtus, et meie ise, inimesed, saame rahu tuua ja luua. Me peame seda oma südames tunnetama. 

Kosova ja Poola, Ukraina ja India, Mauritanie ja Wanda, Uus-Meremaa ja Austraalia - me kõik olime kokku tulnud vihmasesse Pariisi kümneks päevaks. Päevadeks, mis muutsid meid kõiki paremateks inimesteks.

Naiskodukaitset esindas peale minu Sakala ringkonnast Jane Särg. Kaitseliitlastest osalesid Tenno Mätlik Tartu malevast ja Andres Unt Tallinna malevast.

Pariisi lennujaamas võttis meid vastu üks korraldusmeeskonna liige ja juhatas esimesse ruumi, kus pidime ootama. 

Kui me vaid oleks teadnud, et see alles on kõigi meie ootamiste algus. Seejärel juhatati meid bussi, kus saime kiiresti aru, et "kohe lahkume" tähendab pool tundi ootamist. Hotelli saabudes allkirjastasime lepingud ja siis saime juba oma toad kätte! :)

Päevad nägid meil kõik suhteliselt sarnased välja. Varakult äratus, harjutamine Forteresse Du Mont Valérien sõjaväe alal, lõunasöök, kultuuriprogramm, õhtusöök ja tagasi hotelli. Kõike neid tegevusi aga saatsid mitmed tunnid ootamist - polnud vahet, kas bussis, tee ääres või õhtusöögi lauas. Need ooteajad olid aga väga heaks võimaluseks tutvuda lähemalt nii eestlastega kui ka teiste noortega üle maailma.

Rohkem suhtlesime ikka nende inimestega, kes olid meiega samas hotellis, aga egs nahavärv ja vanus ei olnud olulised. Kõik suhtlesid väga palju omavahel. Õppisime võõrkeeli ja õpetasime teistele meie eesti keelt. Minu jaoks oli üks kõige meeldejäävamaid ootamishetki bussis, kus kõik rahvused laulsid oma hümni. Suure uhkuse ja auga laulsime Eesti hümni.

Eiffeli torn ja triumfikaar, obelisk ja kunstnik Claude Monet majamuuseum, Jumalaema kirik ja esimese maailmasõja muuseum - kümme päeva on ikka väga lühike aeg, et kõike huvitavat näha. Õnneks sõidutati meid mööda olulisi kohti Pariisis, omal käel oleks see keerulisem olnud.  

Kui alguses tundus, et meie ühine kava, mille 14. juulil pidime esitama, ei edene üldse, siis mida päev lähemale, seda rohkem hakkasid kõik pingutama ja nägime ka tulemusi. Koreograaf oli meiega rahul ja endalgi oli uhke tunne. 

Viimane päev oli meil täiesti vaba, saime magada ja ärgata täpselt siis kui tahtsime. Käisime veel hotelli lähedal poes ja siis plaanisime minna rongiga lennujaama. Rongipileteid ostes varastati mu kohver ära ja seiklused algasid.

Poisid läksid rongiga lennujaama ja meie Janega politseisse. Keelebarjääri ja ajafaktori tõttu ei kirjutanud me seal avaldust, saime vaid pool tundi väärtusliku aega kulutada. Kiirustades võtsime takso ja jõudsime peaaegu viimasel minutil lennukile. Lennujaamas jooksime nagu filmides. :)

Kui lõpuks õnnelikult lennukis kõik olime, saime lugeda Eesti ajalehte "Postimees". Seal jäi meile silma artikkel "Prantsuse keele mittevaldamine teeb elu missioonil raskeks". Meie tundsime seda väga tihti. Tähtis info edastati alati prantsuse keeles ja hiljem tõlgiti inglise keelde, kahjuks aga ei saanud kunagi tõlget viimased laused, enne tulid suured hõiked ja vali aplaus.

Tegemist oli äärmiselt toreda reisiga. Sain kolm uut sõpra naiskodukaitsjate ja kaitseliitlaste hulgast ja üle maailma veel palju häid tuttavaid, kes kõik endale külla kutsuvad!