Naiskodukaitse otsa satub kõikjal, ka Velisel

20. august oli sel aastal vähemasti meie kandis tõeline lippude lehvimise päev – tuul oli nii suur, et tahtis püksid jalast viia. Vihma sadas ka, aga õnneks oli ka piisavalt kuiva ja isegi päikeselist aega ning meil omakorda võimalus aegajalt katuse all olla. Rõõmuga võis tõdeda, et lisaks Märjamaa jaoskonna naistele ei pidanud paljuks kohale tulla ka sõbrad Rapla jaoskonnast ning mõistagi oli ka pereliikmeid tublisti kaasas.

Alustasime oma käiku Velise õigeusu kirikust, mis loodi aktiivse venestuslaine ajal ja tsaaririigi rahadega. Kirik on tänaseni kasutusel ja kohalikku kogudusse kuulub praegu üle 20 inimese.

Kiriku õuel asub endine koolimaja, kus praegu on üles seatud kangasteljed ja tegutseb Iida suvekool. Meie õnneks oli uus kursus just järgmisel päeval algamas ja majas käisid koristustööd ning meiegi saime sisse astuda ja kangakudumise, ketramise, lõngade värvimise ja muude esiemade tarkustega tegelevat kooli uudistada. Mis seal salata, eks meil hakkasid ikka sõrmed sügelema ja südamed kiiremini tuksuma küll kõiki neid kangastelgi ja kootud näidiseid vaadates. Lennutasime mõtteid järgmisel aastal üheskoos kangakudumise kursusele minekust. Aga kõige suurema üllatusena põrkasime me selles ettearvamus kohas kokku Naiskodukaitsega – kambriukse kõrval seinal rippus kunagise Naiskodukaitse Tartu ringkonna esinaise Ebba Sarali ema kootud näitusetöö. Ilminguid Naiskodukaitse olemasolust kohtab tõepoolest igal pool.

Kiriku ja kunagise kooli taga asub Velise Kiigesaar, kuhu viib viinamarjaväätidesse mattunud muinasjutuline rippsild. Seda kohta peab oma enda silmaga nägema, et selle olemusest ja hurmavusest täit kujutlust saada, sest pelk kirjeldus ei anna siinkohal midagi. Meie õnneks saatis meid kogu tee juba alates kirikust kohaliku elu hing ja eestvedaja Jüri Kusmin, kes meile igas kohas tõestisündinud mahlakaid lugusid Elust Velisemail pajatas. Ka Kiigesaarel saime kuulda, kuidas see koht tekitati ja kuidas sealkandis vanasti lapsi kasvatati. Kiikumised kiigutud ja jutud räägitud, liikusime edasi.

Järgmisena viis tee meid Kilgi kabelisse – Maydellide perekonna matmispaika. Taaskord üks ilus, imetlusväärne ja rahu õhkav koht keset metsa. Ja sealt edasi läksime sama imetlusväärsesse Sillaotsa talumuuseumisse, kus me juba traditsiooniliselt katsime kaasavõetud hõrgutistest pidulaua. Söömise vahepeale kuulasime veel põnevaid lugusid ja rääkisime ise lugusid ning uurisime ja puurisime kõiki materjale, mida jaoskonna aseesinaine Ave oli meie jaoks Velise ja omaaegse Kaitseliidu kohta välja otsinud. Leidsime vanadest Kaitseliidu ajalehtedest oma jaoskonna liikmete perekonnanimesid ja rõõmustasime, et Naiskodukaitse ja Kaitseliit on inimestel lausa põlvkonniti veres.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et see oli üks tõeline lugude päev ja Velisel on ajalugu, millest rääkida. Värvikaid lugusid oli palju, aga ei saa mainimata jätta, et Velisemailt oli päris ka Eesti esimaadleja Georg Lurich, kes sai omal ajal kingiks kaks kaamelit, kas ka oma elupäevad Velise kandis veetsid ja kellede luud vast veel tänapäevalgi kuskil põõsa all vedelevad. Aitäh Velisele nende vahvate lugude eest ja aitäh headele kaaslastele! Teisel korral juba teises kandis kohtume!