Naiskodukaitse mälestab oma kannatanud kaasvõitlejaid

Aasta 1941. Naiskodukaitse, omaaegne Eesti suurim naisorganisatsioon oma 16 000 liikmega on aasta eest laiali saadetud. Sõda läheneb. Kättemaks on küps. Eesti kodu kaitsjad jäävad ette.

Tema nimi oli Ida, 50-aastane, taluperenaine, vallaline. Ühel 1941. aasta juulikuu päeval ei tulnud ta koju. Tema surnukeha leiti paigast, kus oli peatunud hävituspataljon. Ta oli naiskodukaitsja.

Tema nimi oli Amanda, 44-aastane, postiametnik. Arreteeriti 14. juunil 1941 ja küüditati. Hukati Sverdlovski oblasti Sosva vangilaagris 13. aprillil 1942. Ta oli naiskodukaitsja.

Tema nimi oli Ebba, 51-aastane, pedagoog, professori abikaasa, kahe poja ema. Arreteeriti 1941 ja küüditati kogu perega. Hukati Sverdlovski oblasti Sosva vangilaagris 20. aprillil 1942. Ta oli naiskodukaitsja.

Tema nimi oli Salme, 47-aastane, meditsiiniõde, politseiniku abikaasa, poja ema. Arreteeriti 1941 ja küüditati kogu perega. Hukati Sverdlovski oblasti Sosva vangilaagris oma ainsa poja 20. sünnipäeval 24. aprillil 1942. Ta oli naiskodukaitsja.

Tema nimi oli Alice, 46-aastane, raamatupidaja, lesk. 14. juunil 1941 arreteeriti ta Tartus omas kodus ja küüditati. Hukati Sverdlovski oblasti Sosva vangilaagris 17. juulil 1942. Ta oli naiskodukaitsja.

Me ei tea, kui palju oli neid naisi, kes represseeriti või äärmuslikul juhul hukati Naiskodukaitsesse kuulumise pärast. Kardetavasti saaks nimekiri väga pikk. Me ei tea paljude hauapaiku. Kardetavasti puhkab neist enamik Siberi nimetuis haudades. Me ei ole püstitanud palju mälestusmärke, vaid mõne. Nad kõik vääriksid seda. Aga me mäletame.

Igal aastal 24. aprillile lähimal pühapäeval süütame küünlad teie meenutamiseks. See on Naiskodukaitse mälestuspäev.