Naiskodukaitse Vabariiklik laskevõistlus

Nimelt toimus Välustes 1994 aasta sügisel Kaitseliidu laager, kus osalesid Valga ringkonna asutajaliikmed. Võib öelda, et tookordne õppus Väluste lasketiirus pani aluse Valga ringkonna loomisele- koos oli juba tervelt 3 naist- Eve, Maire ja Aire. Ja sama aasta detsembris see ka teoks sai. Lisaks oli boonuseks veel see, et tavapärasele neljatunnisele autosõidule saime kohale vaid tunniga.

Sellele naiste laskevõistlusele tuleb minna ikka tugevamate laskuritega, sest alati on põnev, et kui kaugele me Alutaguse laskuritest seekord jääme. Nii saigi kokku aetud ringkonna parimad laskurid ja mina veel pealekauba. Trenni tegime nagu ikka üks kord. Uute püssidega ju see lugu, et kui ikka pole  üle aasta neid kätte võtnud, siis peab vähemalt korra enne võistlust proovima seda kokku panna. Neid jubinaid, mis püssi laskekõlbuliseks teevad on ikka päris palju. Ja see laskurijakk... Aga, kes ei tahaks siis Alutaguse naiste moodi välja näha- ikka loodame, et vähemalt varustusest on abi, kui trenni nagunii teha ei jõua. Püstolitega vähe lihtsam lugu. Vaja ainult jälgida, et saapaid jalas poleks ja õige silm kinni oleks.

Kohale saabudes ootas meid ees tuliuus lasketiir ja kerge kehakinnitus. Püstolilaskjad said ennast esimesena proovile panna. Peale starti lasti esimesed lsaud kohe teele. Mõne aja pärast võis mägata, et tuulepuhangu ajal oli vaikus, aga tuulevaiksel perioodil kõlasid lasud. Hiljem omavahel vesteldes selguski, et ilma tuuleta tulid ikkagi täpsemad ja kindlamad lasud. Aega ju tegelikult oli, polnudki mõtet rabistada. Ka mina hakkasin mustale ringmärgile tuulevaikust oodates paremini pihta saama.

Peale märklehtede vahetust sai ka püssid palgele pandud ja hakatud märklehti augustama. Nüüd polnud tuulega väga suuri probleeme, sai ju lamatud, kuid kiharad kippusid silmale langema. Targemad olid selle pobleemi lahendamiseks mütsi pähe pannud. Kõrval rajal nägi naisterahvas suurt vaeva laskmisega. Minuarust proovis ta kolme püssi, millest siis viimane märgile pihta hakkas saama. Mul oli päris lõbus ja ka minu enda tulemus ületas isikliku rekordi.

Võistluse lõpus sai keha kinnitatud ja küll see ootamine tundus pikk. Selguski, et Rapla naised olid ikka Alutagusele nii külje alla pugenud, et kohtunikud ei tahtnud seda kuidagi uskuda. Aga reeglid on reeglid ja nendest lähtudes sai õiglus jalule seatud. Valga võistkond tuli küll 4-le kohale, aga nuriseda pole midagi. Kolmandale kohale me järgi ei jõudnud ja viies koht jäi ikkagi juba pikalt maha. Nojah, kui seda Alutagust poleks olnud, oleks auhinnaline koht käes... Aga eks vanasõnagi juba ütle- tee trenni ja näe vaeva, siis tuleb ka tulemus – olenemata tingimustest.