Naised sõdurioskuseid omandamas :)

Oli üks mõnus laupäevane hommik, eeldatavalt oleks pidanud uni magus olema aga ei – kus sa sellega! Süda põksumas sees vist isegi kiiremini kui tavaliselt. Küsite miks? Ees ootas ju mõnus nädalavahetus täis uusi ja põnevaid kogemusi e baasväljaõppe sõdurioskuste moodul, kuhu oli kogunenud suur hulk naiskodukaitsjaid ja väga toreda üllatusena ka kodutütred koos oma juhendajaga. 

Varajased hommikutunnid algasid õppetunniga staabist, kus tuli endale veidi selgust luua staabi struktuuris ja mõningatest kummalistest lühenditest. Hommikutunnid olid vist ikka liiga varajased, et kõike seda kohe lahti laksata ja meelde jätta, kuid õpetaja Rein tegi kõik endast sõltuva, et meie unisesse mõistusesse eluvaim sisse puhuda :) Igal juhul nii palju on tänaseks veel meelde jäänud, et meie staabi struktuur vastab NATO standarditele, muus osas peab vist vaikselt pabereid sahistama hakkama.

Relvaõpe oli aga see eest korralik äratus -  veidi teooriat ja veidi näitlikku õpet ja siis AK4  kätte ning saa juba ise hakkama nii relva lahtivõtmise kui ka kokkupanemisega. Oi see oli ikka esimese hooga selline raketiteadus minu jaoks, et pigem oleks vaikselt kuskile taha ritta ära kadunud. No aga ega seda võimalust ju ei antud ning eks hakkab ikka häbi ka kui nii lihtsalt alla annad. Õnneks oli meile vist ettenägelikult üle mõistuse kannatlik õpetaja antud, kes isegi siis asja ülima rahulikkusega võttis, kui me korda-mööda ühte ja sama asja tema käest kümneid kordi küsisime. Samas isegi siis, kui tema jaoks ilmselt väga rumalaid küsimusi küsisime, ta vaid naeratas rahulikult ja seletas asja otsast peale. Ja eks naerda saime ka ise parasjagu – ega ikka ei suuda kohe haarata küll, et jutt käib ikka relvast ja relvaõppest, kui õpetaja räägib kirbukaitsest J No aga uskuge või mitte – isegi kirbukaitse ja relvaõpe sobituvad omavahel rohkem, kui  arvata võiks :).

Kui kõhud korralikult täis oli söödud, siis anti käsklus DAF-i kasti ronida ja sõit lennuvälja poole läks lahti. Tee peal sai mõnus viisijupikegi üles võetud ja meeleolu oli kõigil ülev. Lennuväljale jõudes ootas meid ees järgmine hulk pika meelega õpetajaid, kes meie kommentaaridele väga edukalt vastu pidasid ja ei lasknud meie ülilõbusale meeleolule vaatamata õppetöölt teemat kuidagi kõrvale juhtida. Tuli endale selgeks teha kõikvõimalikud laskeasendid, erinevad roomamise viise ja muid selliseid toredaid asju, mis täis kõhuga oli muidugi kõige „mõnusam“ teha - aga me ei virisenud, ausalt!

Lisaks jätkasime relvaõpet, kus üks moment enam ei saanud aru, mis relv miski oli – kui paarilise abiga uuesti järje peale püüdsin saada, siis selgus, et vist mingi MP3-ga tegu. Ei saanud ju tujul langeda lasta ja ega meie tüdrukud suu peale kukkunud pole – tegelikult oli tegemist siiski M14-ga, kuid selle MP3-ga jääb ta nüüd tõepoolest vist eluks ajaks meelde!

Selgemaks saime ka kuidas „digimuundumist“  teostada :-D Jutt käis siiski sellest, kuidas ennast moondada ja kuidas liikuda, et võimalikult märkamatumaks looduses jääda ning juttu jätkus kauemaks ka varustuse, riietuse ja hügieeni teemal. Eks väheke ulmelisena tundus, kui hakkasin võrdlema kogu selle varustuse hulka ja enda suurust – teist ennast kaasas tassida – no ega ei kujuta hästi ette küll.  Igal juhul kui juba AK4 kokkupanemisel sain aru, et tuleb usinalt jõutrenni tegema hakata, siis nüüd see veendumus ainult kasvas.

Õhtu sisustasime juba soojas staabis sideõppega, kus saime päris põhjaliku ülevaate side loomise vahenditest ja viisidest ning ise ka tehnikale näpud taha aetud –meelde tulid ajad, kus kaugekõnesid läbi operaatori sai vaid teha. Lõpuks nii mõnigi meist unistas analoogsest tehnikast oma kodus, et näiteks saaks mehele kööki helistada  ja kohvikeetmise käsud kätte jagada. Oh meid naisi küll – no aga unistada ju ikka võib :)):

Uus sõdurioskuste baaskursuse päev aga hakkas jälle ühe nö „raketiteadusega“ e topograafiaga, mis peale väikest teoreetilist sissejuhatust ikka kohe suure hooga juhtmed nii lühisesse tõmbas, nii  et…. aga jah, mina ei tea, kust me küll sellised õpetajad endale olime saanud, kuid pole oma juba ammu nii kannatlikke inimesi kohanud -  võtavad su kas või nagu väikse lapse oma kõrvale ja ütlevad, et: „Teeme nüüd otsast peale sealt maalt, kust sassi läks!“

Praktilises osas lasti meid kolme kaupa lennuväljal lahti, kaart kätte, esimesed kaheksakohalised koordinaadid ka kätte ja hakka aga astuma. Huvitaval kombel väike kõhedus oli asendunud mõnusa elevusega – päev oli soe ja päikseline ning mida saab veel paremat ühelt pühapäevalt oodata, kui ühe mõnusa seltskonnaga mööda põlde ja metsi orienteeruda, et mingite numbrite jadade ja kaardi abil üles leida järgmisi numbrite jadasid, mida veel hommikul vaadates ei suutnud küll kohe millegi loogilisega seostada. Tore oli aga see, et kõik jõudsime õnnelikult staapi tagasi – mõni küll rohkem väsinud kui teine, mõni rohkem porine kui teine, kuid kõik olid üliõnnelikud ja rahul kordaläinud päeva üle.

See, mis hommikul tundus veel võimatu missioonina, oli õhtuks täidetud. Tõeliselt lahe nädalavahetus oli! Eriti lahedad olid aga meie õpetajad, kelle ees sügav kummardus meie kõigi poolt - olite parimad!