Juba paar kuud saame uhkusega deklareerida - Naiskodukaitses on üle 4000 liikme. Kosmosest vaadatuna on see muidugi tolmuosake, aga õnneks oleme me kenasti kahe jalaga maa peal ja tajume, et 4000 inimest on täiesti reaalne ja märkimisväärne jõud, mis panustab targasti riigikaitsesse, kriisivalmidusse, kogukondadesse. 4000 ekstra inimest, kellest enamus ei oleks ilma Naiskodukaitseta ilmselt kunagi riigikaitse valdkonda jõudnud.
Ja samas, mida rohkem liikmeid, seda rohkem vajame juhte, toimivaid süsteeme, universaalseid tööriistu, mis panevad meid toimima ühtse jõuna sõltumata sellest, kas minu jaoskonnakaaslane on minu sõber ja sõltumata sellest, kas ma üleüldse tunnen kõiki ringkonnakaaslasi. Olen märganud, et kui uurida vabatahtlikelt juhtidelt, millega nad peamiselt tegelevad, siis kostub ikka - tegeleme liikmetega, motiveerime, utsitame eemale jäänuid, otsime neid, kellega üleüldse kontakt kadunud. Ja seda märkamatut tööd tehakse kindla peale igas Eestimaa nurgas. No ja tulemused on ju päris head. Igas ringkonnas on hulk igiliikureid, keda kohtad kõikvõimalikes rollides. Iga-aastaselt osaleb Naiskodukaitse tegevuses üle 80% liikmetest, liikmemaksu tasuvad veel oluliselt enamad. Aga natuke ikka kripeldab, kas saaks ka nii, et need eestvedajad ei peaks nahast välja pugema, et seda vähemaktiivset osa koguaeg kaasa sikutada. Ma tean ju küll, et teatud dünaamika on paratamatu. Väga vähesed suudavad mitu aastakümmet kustumatu entusiasmiga rassida. Ent siiski kutsun üles kõiki vastutama iseenda liikmeksolemise kohustuse täitmise eest, leidma üles võimalused, kus just minu kompetentsid on vajalikud ning kus just mina saan kõige paremini end riigikaitse heaks teostada.
Naiskodukaitsele on omane anda uudishimulikult võimalus uutele ideedele ja raamist välja lahendustele. Täna tahan näiteks välja tuua fakti, et meil on tervelt kaks väljaspool Eestit asuvat jaoskonda. Brüsseli naiskodukaitsjad on juba neli aastat otsinud ja leidnud paindlikke viise panustamaks riigikaitsesse. Jah, nad ei saa klassikalisel viisil osaleda kõikidel väljaõpetel, ent oma võimaluste piires on nad kindlasti oluline osa meie kaitsevõimest. Olgu selle väljenduseks siis sealse eestlaste kogukonna kriisivalmiduse tõstmine või Anname au! kampaania tutvustamine NATO peakorteris. Värskelt loodud Hamburgi jaoskond on aga sõnastanud oma peamiseks eesmärgiks Eesti kaitsestruktuuride ja elanike toetamise väljaspool Eesti territooriumi sôja- vôi kriisiolukorras. Hämmastavalt asjakohane arengusuund, minu meelest.
Meil Naiskodukaitses on kalduvus vaimustuda, vaimustuda iseendist ja oma organisatsioonist. See võimaldab meil ka rutiinsetes ja vaevarikastes ülesannetes näha inspireerivaid väljakutseid, kogeda tegutsemisrõõmu ja tunda rahuolu saavutatust. Suve hakul osalesime näiteks suurõppus Ilves evakuatsiooniharjutuse läbiviimisel. Loomulikult tuvastasime õpikohti ning nii mõndagi oleks saanud partneritega paremini läbi rääkida, aga peaasjalikult jäi osalenute tagasisidest kõlama suur tänutunne, et nad said olla osake millestki suurest ja tähtsast.
Järgmise tänukummarduse soovin teha meie kriisikoolitajatele. Oleme mitu aastat sikutanud eest ja lükanud tagant, nüüdseks paistab, et vanker veereb ja on tarvis vaid õige pisut kurssi hoida. Naiskodukaitsjad on hinnatud eksperdid, keda kutsutakse koolitama, nõu andma ja aruteludes osalema. Eriti rõõmustan selle üle, et kevadel jõudsime lõpuks ka üle-eestilise kampaania "Peata verejooks!" läbiviimiseni. Lisaks muidugi juba varasemad edulood, mis sel aastal veelgi hoogu juurde saanud. Ma olen üsna enesekindel selles osas, et oleme võrdväärsed partnerid Päästeametile ning koostöös suudame Eesti inimesi tõepoolest kriisikindluse teele nügida.
Ja muidugi tahan ma ka täna rääkida kriisirollidest. Sellest, et iga naiskodukaitsja õigus ja võimalus on teada, mis on tema roll kriisis. Kuidas on just tema oskused ja võimalused parimal mõeldaval viisil Eesti kaitsmiseks rakendatavad. Ma ei saa öelda, et me statistikas aastaga kosmosesse oleksime lennanud, unistused on ikka kenamad kui tegelikkus. Ent ma usun, et selge ja ühese kokkuleppega oleme loonud hea pinnase, et lähitulevikus leiaksid oma koha ka tänased kõhklejad. Aasta alguses loodud maakaitse toetuse sihtüksuse arendamine on kindlasti meie fookuses veel mitmed järgnevad aastad. Tundub, et evakuatsioonirühmade tuules saab just MaTo-st meie järgmine suur edulugu!
Ma usun päriselt sellesse, et õnnestumised inspireerivad, et siiras usk iseendasse ja eesmärgi saavutamisse viivad alati sihile, et sõnal on jõud ja heaga saavutab rohkem. Jättes kõrvale palju häid argumente, kuidas me ei saa, tasub kohe leida tee, kuidas saame. Nõnda saavutame tulemusi ja hoiame inimesi! Ja me väärime hoidmist, naiskodukaitsjatena, riigikaitsjatena, eesti inimestena!
Elagu Naiskodukaitse, elagu Eesti!
Esinaise kõne Naiskodukaitse 99 Airi Tooming 5. septembril 2026 Tartumaal aastapäeval Esinaise kõne Naiskodukaitse 99. aastapäeval 
