Mu kodu on mu kindlus

Kursuse muljeid jagab meiega Alutaguse ringkonna naiskodukaitsja Kristi Goldberg:

Laupäeval, 16. aprillil ärkasin kerge ärevusega hinges ja asusin teele  “Igapäevaturvalisuse kursusele”. Sõites vasardas peas mõte: “Kas minu kodu on ikka kindlus?”. Saabudes selgus, et sama küsimus oli vaevanud veel tosinat naiskodukaitsjat Alutaguse ringkonnast ning ka paari kohalikku elanikku ja üht vabatahtlikku pritsumeest. Ootusärevalt vaatasime otsa oma koolitajatele Merle Kodule ja Elle Vinnile Alutaguse ringkonnast ning Evelin Veršile Tallinna ringkonnast. Tuleb välja, et enne meid olid sellel kursusel saanud käia vaid tartlased ning peale meid ootavad ees veel Tallinn ja Hiiumaa. Seejärel kavatsetakse kursus paisata massidesse. Teisisõnu, koostöös Päästeametiga jõuab see kursus tulevikus ehk iga Eestimaa elanikuni.

Põgusale kursuse tutvustusele järgnes aktiivne tegutsemine. Alustasime oma teadmistepagasi ühtlustamisega ja sisuka grupitöö käigus läbisime Elle Vinni juhendamisel edukalt keskkonnaohutuse teema. Seejärel pakkis oma huvitava seljakoti lahti Merle Kodu, kes tutvustas meile looduses liikumise ilu ja võlu. Elevust pakkusid nii mõnedki kotis olnud esemed. Näiteks arvati, et peegel on huulte värvimiseks ja küünlad karuga romantilise õhtusöögi korraladamiseks. Kokkuvõttes aga saime aru, et me keegi ei ole kaitstud ootamatuste eest looduses ning peaksime ennast nii palju austama, et suudame oma elementaarse turvalisuse tagada – isegi karuga kohtudes.

Olles looduses liikumises eksperdid asusime, koduturvalisuse küsimusi arutama ning pidime jällegi tõdema, et vaatamata sellele, et meie oleme ausad kodanikud leidub ka neid, kes meie vara himustavad. Ja neile on kõikidel kursuse läbinutel üllatus – meie juba oskame oma vara kaitsta.

Pärast maitsvat lõunasööki Jäägrigrillis sukeldusime kodukeemia maailma tutvudes märgistuse, ohutuse ja turvanõuetega. Ka siinkohal toimus töö rühmades ning oli tõsine ja huvitav. Võtsime tõsiselt ka kaaskursuslase riietamist turvaliselt kodukeemiat käsitlevaks kodanikuks – tuleb tõdeda, et selline ettevõtmine on üsna ajamahukas ja tulemus meenutab tegelast “Tondipüüdjate” filmist.

Kahjuks ei läinud asjad sama lõbusalt edasi, sest Jõhvi päästekomando komandopealik Tarmo Anton hakkas meile tulekahjude ohtlikku maailma tutvustama. Vaatasime filme ja püüdsime õppida teiste vigadest. Ausalt, ei tahtnud uskuda, et niimoodi võib päriselt ka juhtuda. Isegi minu kodus, mis peaks olema minu kindlus. Igatahes olid kõik valmis innukalt proovima nii tulekustutusteki kui ka tulekustuti käsitsemist. Öeldakse ju, et oma silm on kunings ja selles me ka veendusime ning suurem osa meist lubas hankida tulekustutusteki ning kontrollida, kus kohas abikaasa seda tulekustutit kodus hoiab. On ju pannilt lahvatava leegi puhkedes hilja küsida: “Kallis, mul siin köögis pisut põleb. Kus meil see tulekustuti on?”

Kursuse lõpetas asjalik ja humoorikas juhtumianalüüs, milles pidime hindama kahe erineva stsenaariumi järgi riske, mis varitsevad neis stsenaariumeis elavaid inimesi. Meie koolitajad olid teinud tublit tööd, sest nii mõnestki positiivsest naiivitarist oli saanud kainelt ja kalkuleerivalt ohte hindav kohati ehk isegi paranoiline ekspert.

Päeva lõpuks pidin tõdema, et mu kodu on küll mu kindlus, kuid nii mõneski vahitornis on puudu tunnimees ning kaitsekraavid on kohati mudaga täitunud. Kuid tähtsaim on see, et mul on nüüd plaan ja mina kaitsen oma kodu. Tulgu, mis tuleb – torm, elektrikatkestus, tornaado, tuumakatastroof, tulekahju või karu – mina olen valmis!