Mõtteid Rapla Ringkonna aktiivi kokkusaamisest Kaius

Olime koos, et saada üksteist tundma, õppida koos ja selle käigus oli meil võimalus luua selgem pilt sellest, mis on praegu meie ülesanded, mis seisus oleme oma tegemistes ja tegemata jätmistes – ja kuidas edasi?

Õppepäeva käigus rühmatöö vormis oskasime hästi välja tuua eri juhtimistasandite (ringkonna juhatus ja jaoskondade juhatused), samuti instruktori tegevusvaldkonnad ja ülesanded. Erinevatel teemadel:

*Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kõrgemate juhtorganite poolt etteantud ülesanded;

*kuidas peaks ette valmistama ja läbi viima plaanitud üritusi;

*kuidas paremini protokollida juhatuste tööd;

Loengu pidasid ringkonna instruktor, esinaine ja juhatuse liikmed. Infot edastati meile rohkesti, seepärast võtsime paljud asjad teadmiseks, saime targemaks ja hakkasime selgemalt nägema oma probleeme. Mõningad neist jõudsid eriti teravalt esile – eriti tööplaaniga, kuid lahenduste otsimiseks seekord aega ei jagunud.

Tõdesime olukorda, et meie tegevuse raamid on üha selgema joone saanud: rahastatakse ülevalt poolt peamiselt väljaõppe alast tegevust ja sõjalis-sportlikku. Ent organisatsiooni tegevliikmete aktiivsete ja initsiatiivikana hoidmiseks on siiski vaja ka enamat: ühtehoidva meie-tunde tekkimiseks ja hoidmiseks on vaja ka õppida lisaks veel palju muud. Maailmas praegu toimuvad sündmused näitavad, et kriisiolukord võib tabada millal ja kus iganes, ka meid. Et olla tugev, julge, kindlameelne ligimesele tuge andev, vajame lisaks sõjalis-sportlikule väljaõppele ka õpet toime tulla ka teistsugustes kriisiolukordades (näiteks loodus-ja tööstuskatastroofid jm.).

Selleks vajamegi esmalt õlg-õla tunnet oma organisatsioonis, toetada neid ka, kes hetkel ei jaksa või ei saa panustada nii palju, kui temalt oodatakse, mitte hukka mõista. Peame õppima piisavalt nutikaks ja iseteadvaks, et tegutseda ja anda endast parim ka üha tugevneva bürokraatia tingimustes mitte ainult meie organisatsioonis vaid ühiskonnas üldse. Õnneks on Naiskodukaitse ringkondades tööle võetud instruktorid, kelle ülesandeks on vaatamata eelkirjeldatud olukorrale kaasa aidata organisatsiooni sujuvamale toimimisele – olla piltlikult kui reguleerija liikluskeerises, vältimaks üha paljunevas, tihti just keelavate märkide rägastikus, ummikuid ja liikumise peatumist. See ei ole instruktoril kerge, kuid armastusega nii oskajaid kui ka oskamatuid liiklejaid (meid, organisatsiooni vabatahtlikke liikmeid) suunates ja õpetades suudab ta kindlasti palju ära teha.

Õppepäeva lõpus jõudis enamus meist äratundmisele, et kokku saada on kindlasti ka tulevikus vaja... Et järgmine kord leida rohkem aega mitte ainult probleemide äratundmiseks ja tõstatamiseks, vaid ka oleks aega õppida otsima, leidma parimaid teid, võimalusi nende lahendamiseks. Kohtumiseni järgmisel õppepäeval!