Mets oli mustikaid ja seeni täis - meie orienteerusime

Sel ajal, kui me kolmekesi rada üles panime, õpetasid kotkad noortele õhkpüssi laskmist ja tegid orienteerumisõpetust: kaart, kompass. Rajale mindi kolmestes võistkondades, igasse tiimi kuulus ka üks noorkotkas. Kontrollpunkte oli kaheksa pluss finiš, neist kolm punkti olid mehitatud. Kontrollpunktis sai vibu lasta, kompassi abil metsa alt peidetud sõnu otsida ja õhkpüssi kõmmutada.

Stardis oli kerge vihm, aga see kadus kiirelt. Rainer pidas stardis käitumisloengut – karu nähes jutustama ei lähe, inimeste maale sattudes aknaid sisse ei viska jne. Mets oli mustikaid ja seeni täis.

Võsu suvilas hoovis finišis oodates seadis kotkajuht üles lõkke. Esimese lõpetanud võistkonnaga hakkasime tegema ettevalmistusi õhtusöögiks: hakkisime salatit. Kui ka ülejäänud orienteerujad olid rajalt tagasi, küpsetasime lõkkel vorste ja algas vaba aeg. Siis oli väga populaarne õhkpüss, lapsed koos kotkastega kadusid kuuri taha tinakuule plõksutama. Vahepeal käisin neid luuramas, istusid seal ninapidi koos, ajasid vaikselt juttu ja lasid märki – nii rahulikud ja viisakad, et piinlik oli segama minna.

Miks sellised ühisüritused toimuvad? Seekord oli kavas teha rohkem lõimumist kotkastega, et perekodu noored näeksid, mis inimesed need kaitseliidu noored on ja millega tegelevad.

Seekord oli tegemist orienteerumisega, sest sellist laadi tegevust me ei olnud neile veel pakkunud, et nad iseseisvalt metsa saadame (seetõttu ka kotkad sai juurde haagitud).

Ühesõnaga vaffa päev oli.

Fotod SIIN