Meie olime siin

Taaskord oli meie ettevõtmist õnnistatud mõnusa ilmaga. Kogunesime Märjamaal ja pöörasime autoninad esimesena Ruunawere postimõisa poole. Kohapeal võttis meid vastu Ruunawere omanik Marko Mägi isiklikult ja esimesest hetkest alates tundsime me end väga oodatuna. Saime kohe teada, et Ruunawere ongi ainult see koht seal, need hooned ja see maa ning ühtki muud Ruunaweret Eestis ei ole ning küla, kus see kompleks asub, on hoopiski Pajaka. Miks Ruunawere just sellist nime kannab, jätan lugejale endale välja uurida, aga vihjan, et seal on mängus hobused ja põlvini ulatuv veri. Teine asjaolu, mis meile kohe selgeks sai, oli see, et ka meie olime oma kodulooretke planeerides koguaeg eksinud öeldes, et läheme Ruunawere mõisa. Tegelikult ei ole Ruunawere iial mõis olnud. Tegu on vana ja väärika hobupostijaamaga ning mõisa nime on inimesed ise talle ajajooksul külge pookinud. Kompromissina on Ruunawerele antud tänapäeval postimõisa uhke nimi.

Postimõisas uudistamist jagus – põnev oli nii see, mis seal kunagi olnud kui ka see, mis sinna nüüd juurde on tehtud. Praegu asub Ruunaweres majutusasutus, mille toad ja võimalused me ka üle vaatasime. Ajalugu oli kõikjal näha jäetud vanast postipoiste majast mantelkorstna ja aampalkideni. Marko oskas kõigest ka ülimalt asjatundlikult ja põnevalt rääkida pikkides sekka ka oma arvamusi inimesest, maailmast ja kõiksusest. Lõpetuseks nautisime veel teed ja kohvi postimõisa uhkel sillutisel, mille plaadid kujutavad arhailisi ja suure sõnumiga sümboleid. Kuulasime veel Marko juttu ning imetlesime kaunist vaadet. Aeg aga oli kulunud imekiiresti ja juba me sõitsimegi ning Marko lehvitas meile järgi. Hea tunne jäi südamesse ja tunne nagu oleks millegi võrra rikkamaks saanud, tunne, et sinna me läheme veel tagasi.

Edasi viis tee meid koguni koduvallast pisut välja ja lausa Harjumaale Kernu mõisa. Mõisas on juba mõnda aega avatud uhke kohvik, mis nimetatud viimase mõisahärra järgi „Ludvigiks“. Kohviku pärast me läksimegi – tellisime head ja paremat ning nautisime mõnusat ja kes teab kas ehk viimast kena suveilma mõisa terrassil. Loomulikult ajasime koogi kõrvale Naiskodukaitse juttu.

Kui kõhud jälle täis, jätsime ka selle mõisaga hüvasti ja pöörasime autod Varbola linnamäele. Loomulikult oleme me seal ka varem käinud ja nagu selgus siis ka kõike näinud, sest viimaste aastatega polnud miski muutunud, aga Varbola on lihtsalt mõnus vaikne ja mõtete mõtlemise koht, kuhu me tahtsime ka sel korral põigata. Kuna me polnud juba paarkümmend minutit midagi põske pistnud (Kõlab nagu Karupoeg Puhh, eks?), siis pakkisime linnuses lahti kodust kaasa võetud piknikulaua ja hakkasime jälle sööma ning muidugi Naiskodukaitse juttu rääkima. Nagu ikka hakkavad sellistel koostegemistel ja –olemistel mõtted lendama ja me kukume alati plaane tegema – juba rääkisime järgmistest koduloopäevadest, järgmistest õppustest ja mis seal salata, ka seljataha jäänud vahvast päevast. Me armastame kodulugu!

See päev tõi tõesti üsna palju mõtteid inimese, iseenda ja eestlaste kohta. Ehk sobib siia lõpetuseks üks Ruunawerest saadud mõte, et meie, eestlased, oleme nii vana rahvas ja me oleme siin oma kodus väga kaua olnud. Kui Rooma riik tõusis ja langes, olime meie siin, kui tekkisid Euroopa esimesed suurlinnad, olime meie siin. Me oleme koguaeg siin olnud. Meie.