Küüned punaseks ja kollane kleit selga ehk Kõik naised Naiskodukaitsesse!

Naisteõhtute hooaega lõpetavat piknikku lastepargis võib juba peaaegu traditsiooniks pidada, kuna ka aasta tagasi saadi kokku Rapla lastepargis – peeti piknikku, punuti käepaelu ja räägiti Naiskodukaitsest. Osalejaid kogunes tänavu üksjagu enam kui eelmisel aastal, oli rohkesti suuri ja umbes sama palju väikeseid, kes pargis koheselt oma elu elama hakkasid. Mulle tundub, et Rapla jaoskonnas on tekkinud nö Naiskodukaitse lapsed, kes emadega kõikjal kaasas on ja seetõttu omavahel päris headeks sõpradeks saanud on ja isegi kui neil oleks vahel võimalus koju jääda, tahavad nad ikka just sõprade pärast üritusele kaasa tulla .

Sedakorda oli piknikuõhtu natuke suuremalt ja silmapaistvamalt ette võetud ning üritus algas värvijoogaga. Värvide ja värvijooga imelist maailma aitas avastada värviterapeut Silvi Tarto. Nii Silvi ise kui tema jutt jätsid vähemalt minule väga sügava mulje. Saime teada, et värvid aitavad pea kõiges. Näiteks, et ennast enesekindlamana tunda, tuleb kanda punast. Ja kes päris punases kleidis ringi ei taha lehvida, siis piisab ka punastest kingadest või punastest küüntest, juba see ennab enesekindlust juurde. Kurguvalu puhul ei pea mitte mässima ümber kaela paksu pruuni salli, õhuke helesinine siidsall mõjub hoopis leevendavamalt. Kollast peaksid kandma need, kel eksamite aeg, ja daamid pange tähele, ka need, kes dieeti peavad. Rohelise söömine, kandmine, roheluses olemine jne aitab kehast mürkaineid välja viia. Kõige paremini magatakse helesiniste linade vahel jne jne. Need on arusaadavalt vaid paar tarkusetera Silvi räägitust. Koos Silviga tehti praktiliselt läbi ka see, kuidas roheline värv läbi jooga endasse lasta. Oli tõesti huvitav!

Peale mõtlemapanevat ja lõõgastavat värvijoogat asuti usinamalt piknikulaual oleva kallale ja algas tutvustusring. Naiskodukaitsjad said rääkida, miks nad Naiskodukaitsesse tulid ja miks nad siia jäänud on. Mittenaiskodukaitsjad rääkisid lihtsalt, kes nad on ja kuidas nad Rapla jaoskonna piknikule sattusid. Räägiti südamest ja innuga ning polnud kahtltustki, et kõigile organisatsioonis olijatele Naiskodukaitse midagi tähendab ja üsna palju tähendab. Ma loodan, et sütitasime üheskoos pisikese Naiskodukaitse sädeme kõigis piknikukülalistes ja aasta pärast peame oma piknikulaua vähemalt poole suuremaks tegema. Oli meeleolukas, teadmisterohke ja mõnus ohtu erakordselt heas seltskonnas.

Rapla jaoskonna traditsioonilised naisteõhtud jätkuvad septembris, seniks aga ei viska me mitte jalgu seinale, vaid teeme muid naiskodukaitsjate toimetusi. Näiteks on meie tublid naised paar viimast päeva formeerimisega tegelenud ja osad on tänasest Kevadtormi meelevallas, ees ootavad Lipupäeva orienteerumine, Maakaitsepäev ja palju teisi üritusi.

Tegusat rohelist suve kõigile!