Kuidas me Pärnumaal PõPu-t tegime

Suurõppus Orkaan toimus sel aastal 20. korda ning erinevad tegevused leidsid aset kogu Lääne maakaitseringkonnas. Esimest korda Eestis harjutati läbi maakaitse toetuse sihtüksuse erinevaid tegevusi. Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna ülesanne oli  luua ja töös hoida üks juhtimispunkt Pärnus, kaks toitlustuspunkti Ares ja Paikusel ning üks põetuspunkt samuti Paikusel. 

Põetuspunkti mehitavate naiste jaoks algas õppus reedel, 18. septembri õhtul, kui koguneti Pika tänava staapi käsku kuulama. Aktiivne tegevus algas 19. septembri varahommikul ning naistel jagus eri rollides ja asukohtades tegemist terveks ööpäevaks. Pühapäeval kell 12.20 kõlas sidekanalites "ENDEX! ENDEX! ENDEX!“.

Kuna kaitseväes ja Kaitseliidus on igasugused lühendid väga populaarsed, said ka juhtimispunkt ja põetuspunkt endale kohe hellitusnimed JuPu ja PõPu. Mõlemas said oma oskusi lihvida staabiassistendid, kes hoidsid omavahel sidet ja vahetasid infot. Põetuspunkti meeskond harjutas patsientide ravimist askeetlikes tingimustes. Toitlustuspunktides allutati evakuatsioonirühma toitlustusmeeskond MaTo toitlustusmeeskonnale ning naised said süüa valmistada nii tuttavas väliköögis kui ka suurköögis kätt proovida. Koos põetuspunkti mängijatega osales õppusel sel nädalavahetusel umbes kaheksakümmend inimest.

Õppuse legendi kohaselt oli põetuspunkti ülesanne võtta vastu haiglast järelravile suunatud sõdureid, et vabastada haiglas ruumi kriitilisemas seisundis patsientidele. Põetuspunkti meeskonda kuulusid Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna naised ja üks meessoost evakuatsioonirühma julgestaja.

Ehkki PõPu juht on ka päriselus elukutseline arst ning mitmel meeskonnaliikmel on meditsiiniline taust ja väljaõpe, oli abiliste seas ka neid, kes töötavad argielus hoopis teistes valdkondades. Seetõttu algasid ettevalmistused õppuseks juba aegsasti: põetuspunkti meeskond oli läbinud kaks põhjalikku koolitust, ühe kevadel ja teise augustis. Orkaan pakkus neile nüüd võimaluse õpitut praktikas rakendada.

Põetuspunkti ülesseadmine sarnanes esmapilgul evakuatsioonikoha rajamisega: ruumide ülevaatamine ja alade eraldamine ning märgistamine, siltide ja noolte paigaldamine, staabi töökoha sisseseadmine, rollide ja ülesannete jagamine ning lao korraldamine koos varustuse väljastamise süsteemi loomisega. Naised seadsid üles välivoodeid ning jagasid asemetele patju, tekke ja linu. Kui aga ruumidesse ilmusid prügikotid ja -kastid ning sildid „Teravad jäätmed”, „Ohtlikud jäätmed”, „Puhas ala”, „Saastunud ala”, „Protseduurid” ja isegi „Morg”, hakkas adrenaliinitase tõusma.

Esimeste „patsientide” saabudes hinnati nende seisundit triaaži käigus ja abivajajad jaotati terviseseisundi raskuse järgi. Raskemas seisundis kannatanud paigutati intensiivravialale, kus jälgiti pidevalt nende elulisi näitajaid, näiteks kehatemperatuuri, veresuhkru taset ja vererõhku. Ühele „patsiendile” manustati valuvaigistit tilkinfusioonina, samal ajal jälgiti tema südame tööd kardiomonitooringu abil. Oksendamise ja kõhulahtisusega „patsiendid” paigutati nakkusosakonda. Arsti korralduste kohaselt said kõik saabunud patsiendid vajalikku ravi.

Õppus pakkus rohkelt võimalusi uusi oskusi omandada ja kasulikke kogemusi saada. Näiteks sai PõPu meeskond läbi harjutada ka seda, kuidas toimida lahkunuga. Protseduuri juures viibis kaplan, kes andis juhiseid ja suunas tegevust. Õppusel selgus, et sõjaolukorras on kaplanitel lahkunuga seotud toimingutes oluline roll. Kui dokumentatsiooni korraldamine jääb pigem meedikute hooleks, siis mitmed muud tegevused kuuluvad juba kaplani pädevusse.

Tavaelus ei mõtle me kuigi sageli sellele, kuidas käsitleda surnukeha nii, et säiliks lahkunu inimväärikus, mis saab temast maha jäänud esemetest, kes ja kuidas teavitab omakseid või milliseid surmajärgseid talitusi tuleks lahkunu uskumusi arvestades läbi viia. Kõik see on oluline ka üksuse lahingumoraali hoidmiseks.

Lisaks paluti kaplanilt psühholoogilist tuge PõPu meeskonnale. Korraldati lühike briifing, mille käigus arutati läbi, mis juhtus, mis läks hästi ja mida oleks võinud teha teisiti. See oli oluline nii hingehoiu kui ka professionaalse analüüsi seisukohalt. Tähelepanuväärne oli seegi, et arutelusse kaasati kogu meeskond, mitte ainult need, kes olid lahkunuga vahetult kokku puutunud.

Hea kogemuse andis ka meditsiinivarustuse korrastamine. Kui varustuse saabudes olid ravimid ja vahendid komplekteeritud üsna juhuslikult ning läbisegi, siis õppuse lõpuks olid need liigiti sorteeritud ja ümber komplekteeritud. Nii peaks varustuse leidmine ja kasutusvalmis seadmine järgmisel korral laos olema märksa kiirem ja sujuvam.

Ootamatu oli ka tõdemus, et kuigi proviisor tunneb PõPu apteegis ravimeid väga hästi, võib ta hätta jääda meditsiiniseadmete ja -vahendite äratundmisega. Nii saime kirja panna teemad, millele tasub järgmises väljaõppes rohkem tähelepanu pöörata.

Kokkuvõtteks võib öelda, et meeskonnad said punktide rajamise ja töös hoidmisega üldjoontes hästi hakkama. Sõdurid said toidetud, patsiendid vajalikku ravi, dokumendid täideti korrektselt, info liikus sujuvalt ning ülesanne sai valdavas osas täidetud.

Lääne maakaitseringkonna Naiskodukaitse instruktor ja üks õppuse korraldajatest Siret Tammekänd jäi õppuse tulemustega rahule. Tema sõnul andis õppus palju sisendit edasiseks arenguks ning kinnitas, et liigutakse õiges suunas. Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna instruktor ja üks juhtimispunkti juhtidest Leiu Lepik kinnitas samuti, eta õppust külastanud malevapealikul jagus naistele vaid kiidusõnu.

Õppus kinnitas, et Kaitseliidu võrgustikuna suudame kohalikke olusid tundes toetada võimalikult tõhusalt Kaitseliidu ja kaitseväe ülesannete täitmist kriisi- ja sõjaolukorras.