Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab

Oh seda kõhklemist ja kahtlemist, mis enne „Jah“ sõna andmist toimus. Kõik see oli tingitud sellest, et minule on alati Kaitseliidu tegemised tundunud liiga rasked ja ülimalt mehelikud. Oma peas kujutasin ma end ette, kuskil sügaval paksus metsas, kus ma rooman kõrvuni mudas, kaevan suuri kaevikuid, magan külmas ja niiskes telgis, vean endaga kaasas ilmatuma suurt seljakotti ning lisaks kõigele veel minust suuremat relva.

Õnneks saabus juulikuu viimastel päevadel postkasti kursuse läbiviija nooreminstruktor veebel Ando Lavritsa kiri, kus olid kirjas kuupäevad ja läbitavad ained ning see kõik ei paistnudki enam nii kohutav. Muidugi käis ka siis korraks peast läbi mõte, et: „Vabandage poisid, ma hakkasin põdema ja ei osale selles.“ 

13. augustil algas viite nädalavahetust hõlmav kursus, mille vältel me pidime omandama esmased teadmised, et olla tubli üksikvõitleja. Esimestel nädalavahetusel saime me ülevaate Kaitseliidust, sõjatopograafiast, sidest ning riviõppest. Teisel nädalavahetusel jagati meile teadmisi erinevatest relvadest ja nende hingeelust ning käisime Kaiu lasketiirus laskmas. Kolmandal nädalavahetusel viidi meid Männikule. Sealne õppus koosnes peamiselt üksikmehe ja jao liikumisest, leppemärkide tundmaõppimisest, AK-4-st laskmisest, laagri püstitamisest ja laagrivalvest. Järgmisel päeval saime me aimu miinide paigaldamisest, kuidas väljas valmistada endale hommikusööki ning milliseid välioskusi peaks üks tubli üksikvõitleja teadma. Neljas nädalavahetus koosnes vastase õppest, jao drillist, TBK (Tuuma-, bioloogilise ja keemiarelva) õppest ning relvaseaduse tundmaõppimisest.  Viimasel nädalavahetusel ehk siis viiendal nädalal toimus kirjalik eksam, kus kontrolliti meie teadmisi eelnevalt õpitu kohta. Pärast väikest pausi ja lõunasööki siirdusime me rännakule, kus toimusid eksami praktilised osad (käemärkide tundmine, tulekaardi koostamine, erinevad liikumisviisid jms).  

Kardetud rännak ning eksam ei osutunudki nii hirmsaks, kui ma olin seda endale ette kujutanud ning igasuguse raskuse ületamine teeb ju väga uhkeks ja motiveerib edasistele tegevustele. Minule oli kindlasti üheks motivaatroiks meie õnnestunud grupp, mis oli väga tore ja täis positiivsust. Üheskoos sai päris palju nalja ja naerda, kirutud ja kiidetud juhendajaid.

Siinkohal tahaksin ma öelda: „ Suured tänud Teile kamraadid, kes te selle kursuse vapralt läbisite. Samuti ka Teie head juhendajad, olge Te tänatud, et Te meid õpetasite!“

Lõppkokkuvõttes olen mina endaga rahul, et ma selle kursuse läbisin ja just koos nende inimestega.   

Me saime hakkama!