Kui aru vajab pidamist, töö tegemist ja laul laulmist

Kuna Võsu pole Raplast just kiviga visata, siis tuleb tunnistada, et Rapla naised sinna väga tihti just ei satu, seetõttu oli see enamikule  esimeseks tutvuseks meie Võsu majaga. Seekordne sattumine oli aga väga teadlik sattumine konkreetse plaaniga keskenduda ainult Naiskodukaitsele ja ringkonnale ning jättes maha lapsed, mehed, koristamist vajavad kapid ja rohimist vajavad peenrad. Viimane plaan õnnestuski väga hästi, sest need kaks päeva olidki tõepoolest täis üksnes Naiskodukaitset.

Võsule jõudes võtsime pisut einet ning seejärel alustasime SWOT analüüsiga rääkides ja rääkides ja rääkides oma ringkonna tugevustest, nõrkustest, ohtudest ja võimalustest. Sellega ühel pool, võtsime natuke einet ja seejärel otsisime lahendusi leitud nõrkuste likvideerimiseks ja ohtude ära hoidmiseks, võimaluste kasutamiseks ja tugevuste arendamiseks. Palju häid mõtteid tuli. Ent kõige enam olid osalejad rahul sellega, et sai omavahel rääkida ja arutleda, kuulda, mida keegi millestki arvab ja avada probleemide tagamaid. Nenditi, et selliseid kokkusaamisi on väga väga vaja kasvõi omavahel tuttavaks saamise ja meeskonna tekkimise pärast.

Et veel paremini meeskonda tekitada jätkus tihe õppeprogramm koostöö harjutustega, mille käigus saime üheskoos nii kummi venitada, renni ehitada, ritva langetada kui ka oma kaaslast pimesi usaldada. Kuna kogu oma tegevuse olime planeerinud õue ja Võsu maja ees tänaval käis vilgas ehitustöö, siis vahepeal kui peale tükki aega hoovis silmad kinni toolide, laudade ja vihmavarjude vahel ringi tuikumist ja Merikese piip-piip-piipile järgnemist, silmad avasin, oli endal ka naljakas, sest trepile oli kogunenud trobikond suvitavaid lapsi, kes meid ammuli sui vaatasid ja selliseid veidrusi polnud vist ka eelmainitud ehitusmehed varem näinud. Aga meil oli tore ja meie meeskond tugevneski.

Mõistagi jõudsime peale vahvaid koostööharjutusi võtta väikese eine ja seejärel kiirustasime lähedal asuvasse Vihula mõisa üheskoos nautima Kaunimate aastate vennaskonna kontserti. Mõisakompleks oli imeilus, esinejad särtsakad ja humoorikad, muusika jalga tatsuma panev ning kontserdikaaslased võrratud. Oleme jälle ühe koos saadud kogemuse võrra rikkamad ja õla-tunne on seda tugevam.

Peale kontserti põikasime veel läbi Käsmust, kus ets kae imet, oli veel kell 11 õhtul ka meremuuseumi uks avatud – saime oma ringkäigu ära teha ja sekka ka hulganisti kalamehe jutte kuulda. Õhtu jätkus püstijalu Võsu maja köögis teetassi taga juteldes ja võileibu pugides. Päev oli olnud väsitav ja nagu korralikus laagris ikka, olid kõik mingil hetkel siiski voodites ja kuulasid kas tondijutte või kaaslaste mõnusat norisemist.

Teisel päeval alustasime nagu ikka väikese einega ja siis koostasime gruppides ja teemade kaupa küsimusi ringkonnas läbi viija planeeritud küsitluse tarbeks. Päev jätkus hoogsate talgutega Naiskodukaitse majas. Kui algul tundus, et kahjuks polegi meile suurt midagi teha jäetud, siis suutsime endale ise siiski nii palju tööd välja mõelda, et lõpuks oli ikka võhm väljas ja higimullid otsaees. Meie suurimad töövõidud olid lao koristamine, saunaruumi koristamine, ülemise korruse tubade koristamine, alumise korruse põrandate pesu ja veel 100 tööd, sest ausõna ma tegelikult isegi ei tea, kus keegi täpselt midagi nühkida ja pühkida leidis. Ekstra uhked oleme me ülesse viiva trepinurga korrastamise ning raamatukogu ja lastenurga rajamise üle.

Igatahes sai maja meile kõigile väga armsaks ning mõtted hakkasid juba aknaraamide ja trepikäsipuude värvimise osas jooksma. Arutlesime kust, leida elektrikust abimees ja kellel on kodus üleliigseid peegleid. Kui mitte enne, siis järgmisel suvel oleme tagasi – lappide, harjade, pintslite ja haamritega.

Veel üks kerge eine ja läbi ta oligi – 2 väga mõnusat ja tihedat programmi täis päeva koos nüüd jälle palju tuttavamate ja omamate kaaslastega. Aitäh kõigile, kes olid osake nendest õppepäevadest! Uute tegudeni!