Koormusmatk

Varustuse kontroll toimus taskulampide valguses, sest oli juba päris pime, ja selle läbisime edukalt. Kell 01.05 olimegi juba kõndimas – kaart käes. Suur kollane kuu saatis meid. 14 km oli esimese teekonna pikkus. Pidasime päris kiiret tempot. Pea oli mõtteid täis ja seepärast tundus, et aeg läks kiiresti (3 tundi 25 minutit). Teel pidi korjama ka puid 1. ülesande sooritamiseks. Mitu katset teinud leidsime lõppude lõpuks kuivi kuuseoksi ja kuiva muru, mida võtsime ka kaasa. Kell 4.30 saabusime punkti ja saime 1 ülesandega hakkama. Lõke tuli meil nii hästi välja, et oli kahju seda kustutada.

Ja oligi aeg edasi liikuda. Tee 2. punkti oli kõva ja kivine ning pakkus jalgadele rohkesti elamusi. Tuleb mainida ka seda, et aega punkti jõudmiseks oli antud ka üsna vähe – kõigest 1 tund ning seepärast oli tempo jällegi üsna kiire.

Andsime endast parima ja jõudsime punkti õigel ajal.

Sedapuhku oli vaja täita meditsiini ülesanne ja üritasime aidata kannatanuid kõiki oma teadmisi kasutades. Katsime külmunud kannatanud oma seljast äravõetud jopedega ja keerasime nad külili asendisse, mida ei pidanud küll tegema. Aga soovisime oma tegudega neile ainult head ja parimat abi anda.

Kolmandasse punkti jõudmiseks oli sama lühike aeg – 1 tund. Trampisime nii kiiresti, kui jõud lubasid. Jõudsime ka õigel ajal kohale (Tänu meie võistkonna juhile Kadrele, kes aitas meil õiget tempot hoida). Kiiresti panime üles 4 varjualust, kuhu ka pärast peitu pugesime. Nii sai ka see ülesanne tehtud.

Siinsamas oli veel üks ülesanne – ära tunda erinevad relvad piltidelt. Sellega ei olnud me nii edukad, aga midagi saime ka õigesti kirja, ainult kaks relva ajasime vist omavahel segi.

Siis juhtuski see, et üks meie võistkonna liige – Kadi soovis katkestada, sest ei olnud enam jõudu ei jalas ega hinges. Nii et saanud100 karistuspunkti jätkasime kolmekesi.

Järgmises punktis ootas meid miiniväli, mida ületades ei plahvatanud õnneks midagi. Liikusime sellel aga liiga aeglaselt ja kiiruse eest saime mõnedki karistuspunktid. Sealsamas oli vaja ka visata granaati aknast sisse ning kuuest granaadist lendas meil vaid üks Kadre visatud granaat määratud kohta.

Päike tõusis juba päris kõrgele ja ilm muutus üsna palavaks. Võtsime üleliigsed riided seljast ära, plaasterdasime jalgu (kes ei kartnud saapad jalast ära võtta) ja jätkasime kõndimist. Jalad ei tahtnud enam eriti edasi kõndida, aga selle vastu aitas peas ringlev mõte: ei tohi peatuda, muidu pärast peatust on veel raskem jalgadele tõusta ja õiget tempot saada.

Kui jõudsime luure ülesandega punkti, mis oli kõige tähtsam, ei jätkunud meil üldse ülesande tegemiseks võhma. Arutasime ja otsustasime, et ei lähe ülesannet sooritama, sest oli selline oht, et kui lähme, siis on võimalik, et me ei jõua finišisse. Saime natuke magada ja seadsime sammud laskmisülesandega punkti. See teekond ei olnud teistega võrreldes eriti pikk, aga tundus meile küll lõputu. Punkti jõudes oli meil 1,5 tundi aga lõõgastumiseks. Heitsime pikali ja puhkasime teiste võistkondade, nende lõbusate esindajate, korraldajate ja ka sääskede (kuidas siis ilma nendeta?) seltsis.

Ülesannet sooritades tegime igaüks 10 pauku 100 m distantsilt ja asusime seejärel lõppteekonnale.

Takistuste rada sai ka vahelduva eduga läbitud ja oligi kõik. Endil oli selline imelik tunne, et ei suutnud uskuda, et enam ei olegi vaja kõndida!

Varustuse kontroll, kosutav supp banaaniga ja sauna.

Me tegime selle ära!

Mis oli kõige raskem seekord? – ütleks, et see oli tee – nii kõva ja kivine tee ja hästi natuke metsateed. Jalgadele oli see tee tõeline nuhtlus liiga palju kivisid ja kõvadust. Jalatallad nutsid, halisesid ja põlesid. Üritasime sellele küll mitte tähelepanuta pöörata. Aina kõndisime ja kõndisime. Sest, kui oled millegagi alustanud, ei tohi seda lõpetamata jätta. Sest kahetsed ju ise pärast ja hurjutad end selle eest, et andsid nõrkusele järele. Villidega jalad saavad ju ükskord terveks, aga pettumus jääb alles.

Kuidas siis ennast ületada?

Peamine: ei tohi mõelda sellest, mida sa ei saa või enam ei saa, vaid tuleb mõelda sellele, mida sa saad ja oled võimeline tegema.

Ei tohi ennast haletseda, vaid tuleb püüda seatud eesmärki.

Üks asi veel, mis on küll üllatus, aga aitab – enesesisendus. Ütle endale: „Mul ei ole valus“ ning ei tunnegi enam seda valu nii teravalt.