Kõne isamaale 2022 - Jane Koitlepp, Sakala ringkonna esinaine

Meie pea kohal on sinine NATO vihmavari. Meil, naiskodukaitsjatel on väga oluline roll selle vihmavarju hoidmisel. Meie oleme silmad, kõrvad ja tegutsemist täis käed. Teame, kuhu, miks või kellele anda edasi infot, teame, kuidas olla maastikul ning vajadusel end kaitsta. Selle vihmavarju all on Eesti küll füüsiliselt väike osa, kuid siiski üks olulisemaid - NATO idapiir. Liitlaste toetus annab meile julgust, valmisoleku tunnet ja usku, et läbi koostöö püsib meie taevas ikka vaba ja alati sinine.

Meie ülesanne riigikaitsesse panustamisel on panna seemned mulda täna. Igaüks saab olla seeme Eesti riigikaitse mullas. Sellekevadine külv on Naiskodukaitses olnud viljakaim taasiseseisvusaja jooksul. Meiega on selle kuu ajaga liitunud 275 uut liiget. Meie kohus on seda külvi harida ja toetada. Iga meie organisatsiooni liige on osa Eesti riigikaitsest, olenemata sellest, kas ta panustab eesrindel või tagalas.

Ma näen, et eestlastes on tahe seista isamaa eest. See tahe toob endaga kaasa soovi olla teadlikum ja oskuslikum.

Minu jaoks on see praegune kollane periood olnud valgustav, taas olen saanud kinnitust, et meie organisatsioon ajab õiget asja. Kui eelnevad koroona aastad on meile näidanud meie oskuste vajalikkust Terviseametis, hooldekodudes, vaktsineerimispunktides, siis praegu Ukrainas toimuvast lähtudes näeme, kuidas iga inimene saab anda oma panuse riigikaitsesse. Maailmas toimuvatest tumedatest sündmustest peaksime proovima leida valgustust. Ma tunnen, et oleme käinud ja käime õiget rada. Naiskodukaitse reageerib ja õpib ühiskonnas ning maailmas toimuvast.

24. veebruari hommikul tõstsime oma vaba riigi lipu kõrvale ka Ukraina lipu. Sellest hetkest alates on nende lipuvärvide kollane andnud värvile uue tähenduse - vastupidavus. Me näeme kui vingelt ühe riigi rahvas suudab vaatamata kõikidele tõenäosustele kaitsta oma kodu. Seista kindla jalaga maas, võideldes demokraatia eest. Imetlus ja toetus neile võitlusvaimu eest! Ukrainas toimuvat jälgides on selge, et meie Kaitseliidu maakaitseplaan on õige ja toimiv viis, kuidas ka meie saame vajadusel enda Isamaad kaitsta. Vabatahtlike tegevusel on kindel koht riigikaitses. Iga riigi tulevik sõltub selle riigi rahva vaprusest. Naiskodukaitses teame, et kaitsetahe on meie vastutada - ma soovin meile kõigile hulgaliselt sisemist vaprust.

Praegu oleme hetkes, kus saame vaadata peeglisse, et küsida, kas oleme päriselt valmis tegema seda, milleks organisatsioon on andnud meile teadmised ja oskused - kaitsma oma Isamaad? Mis on aus vastus? Naiskodukaitsjana tunnen südames rahu, sest tean, mida, kus ja millal panustada, kui seda Eestil vaja on. Seega mina saan siiralt vastata - jah, mina olen! Mida vastaksid sina...?