Kõne isamaale 2013 - Anu Püümets, Harju ringkonna esinaine

Mina olen nõukaaja laps. See oli aeg, mil kõik, mis oli seotud isamaalisusega, oli seotud suure Nõukogude Liiduga. Eestlased aga suutsid sellest hoolimata hoida oma kultuuri ja keele elusana, kuigi seda püüti alla suruda.  Ma mäletan seda, et olin 9 klassis (aasta võis olla 88-89), kui minust vanemad klassikaaslased astusid komsomoliks aga mina ei tahtnud seda teha. Tegelikult  ma seda lõpuks ei teinudki. Ega ma osanudki too aeg seda põhjust sõnastada, aga midagi oli nagu õhus, mis mind takistas. Ma arvan, et see oligi minu isamaa pisik. Otseselt sel ajal rahvusliku juttu ei aetud. Samas mõned aastad hiljem kuulutati välja Eesti Vabariik.  Siis tulid öölaulupeod ja balti kett. Kõigest sai osa võetud. See tunne oli ikka olemas, kuigi kust see alguse sai või isegi kuidas seda tunnet sõnadesse panna  ma ikka veel ei teadnud.

Kui hakata mõtlema, kust saab alguse isamaa-armastus, siis arvan, et see kujuneb kasvatuse, vanemate inimeste mälestuste,  traditsioonide hoidmise ja oma kodu kalliks pidamise kaudu. Ka meie kultuuripärand on kindlasti mänginud selles suurt rolli. Meie rahvuslikkust on hoidnud kindlasti laulupeod, rahvatants, muistendid,  jutud eelmise vabariigi aegsest Eesti elust, metsavendadest jms.  Lõppude lõpuks laulsime me end vabaks. Mitu riiki võib seda sama väita!

Isamaa-armastust kasvatab kahtlemata ka ühtsustunne oma rahvaga. Eesti riik on nii väike. Ühtsustunne tuleb juba sellestki, et nii väike rahvas  lihtsalt peab kokku hoidma, muidu me kaotame oma  suurte tähtedega  EESTI TUNDE  ja kaome multiühiskonna ühtlasesse massi.  Seda me ometigi ei taha ju.

Eelkõige saab isamaa-armastus alguse kodust. Paar päeva tagasi pööras üks meie organisatsiooni liige  tähelepanu järgmisele lausele Kaitseliidu Tartu maleva 1935 a albumist: ” Isamaa-armastaja, kodukaitse ideede pooldaja ema võib suuresti selleks kaasa aidata, et lapsest kasvaks samuti isamaaliselt mõtlev tubli riigikodanik ja kaasinimesele seltsimehelik kaaslane”. Ma olen kindel, et see kehtib ka tänapäeval. Ema, perekond, ühiskond see kõik mõjutab lapse väärtushinnanguid.

Kuigi me igapäevaselt sellega kokku ei puutu, ei räägi sellest, ega isegi ei mõtle sellele, on isamaalisus meie kõigi hinges olemas. Samuti nagu mina ise noorena ei osanud seda sõnadesse panna, ei pruugi seda ka tänapäeva noored teha.  Praegu ma juba oskan seda tunnet sõnadesse panna.

Meie põhikirjas on sõnastatud üheks ülesandeks levitada isamaalisi aateid ja süvendada rahvuslike tundeid rahvas. Sellele mõtlemata tegeleme meie sellega igapäevaselt, see on saanud elustiiliks ja paljud ei oskagi enam muud moodi eladagi.

Kokkuvõtteks. Isamaa-armastus saab alguse kasvatusest, vanemate inimeste mälestustest,  traditsioonide hoidmisest, oma kodu kalliks pidamisest, kultuuripärandist ja ühtsustundest oma rahvaga .See saab alguse kodust, vanematest, perekonnast, ühiskonnast: MEIST KÕIGIST.

Tänan!