Kolmkümmend kätepaari ütleb rohkem kui tuhat sõna ehk Talgupäev Ülemõisas

Kohale jõudes avanes vaatepilt üüratule hoovile, mis kutsus kohe
lahkelt: „Tulge kõik, noored ja vanad!’’ Meid võtsid vastu maja
perenaised Kai ja Kaire, kes pikema jututa vajaminevate tööde nimekirja
ette lugesid. Tööjaotus kujunes kiirelt. Delegeerimist keegi ei vajanud,
töökindad tõmmati kätte ja hajuti krundi eri nurkadesse.
Teada on, et Naiskodukaitsesse kuuluvad naised saavad kõigega
hakkama. Naised viskasid trimmerid selga ja asusid niitma, teised
rookisid puudealused puhtaks. Maja aknad, mida oli üsna palju, löödi
läikima. Siiski ei läinud poolt päevagi kui tolmu alt välja pühitud
aknaklaasid särama hakkasid.

Uhke ketina said ka talvepuud kuuri riita laotud. Viimased hingetõmbed
tegi vana tünnisaun, mis ilmselt kuulnud lugusid maa ja mere
tagant, kuid siiski ajahambast räsituna tuleroaks läks. Isegi naadimerre
uppunud roosipeenra panid naised uuesti õide. Igale kohaletulnule jagus
tööd ja rohkemgi veel. Mitu tundi oli Ülemõisas hoovi peal näha
väsimatute töömesilaste vilgast tegevust.
Pärast mitmetunnist rassismist said usinad naised end kostitada Kai
valmistatud imemaitsva rabarberikoogi ja külma morsiga. Lisaks veel
näpu vahele grillvorst ja suutäis kartulisalatit - mis saaks parem olla!
Näod küll õhetasid päikesest, riided olid tolmused ja käed kriimustatud,

kuid üks korralik füüsiline töö toob ikka ja alati positiivse tunde. Jällegi
sai tõestust see, kuidas Naiskodukaitse ei ole mitte ainult riigikaitseline
organisatsioon, vaid ühendab naisi, kes ka rasketel aegadel üksteist
toetavad.